Blogi

Jah, olen ikka blond ja naiivne.

Mon, 07 Sep 2026 00:00:00 +0000

Mul on väga väga raske lugeda kui inimesed ilguvad internetis kellegi surma üle. Eestlaste uskumus, et "surnutest halba ei räägita", pole ehk tõesti alati omal kohal, kuid ... "ära ütle üldse midagi, kui sul miskit tarka pole öelda" võiks siinkohal olla teine meeldetuletus.

Olen sel aastal eriti palju mõelnud kui palju on ebameeldivaid sõnu meie igapäevases suhtluses, nii suulises kui ka kirjalikus. Noorukid kasutavad sõnu, mida nn "sülg suhu toob" ja ei mõtle päriselt kuidas need mõjutavad teisi inimesi. Niisamuti sülgavad inimesed sõnu internetis - kellegi postitust kommenteerides või niisama isegi oma postitusi tehes.

Jah, õnneks on võimalik netis sorteerida ja blokeerida. Ühel nädalal tegin enda FB lehel korraliku puhastuse, vähemalt blokeerisin terve rea inimesi - 30 päevaks esialgu. Päris lahe oli pärast. Nüüd tundub, et sellist puhastust on vaja igal kuul teha.

Erakonna FBlehel on olukord aga 100 korda hullem.

Ühel hetkel jagasin oma muret ka teiste inimestega, sest jagatud mure on ikkagi pool muret (päriselt on, praktikas ära proovitud). Teate, kohe sai kergem. Sain aru, et inimeste lollus ei paistnud lihtsalt varem selliselt välja nagu praegu. Hetkel saab iga vihkaja kohe selle viha endast välja kommenteerida ja see kahjuks paistab välja. Rahulikumad inimesed ei torma alati kohe netti. Pealgi võid sattuda mõne rumala inimesega vaieldes lõpuks ise kübersõtta. KUID ...

... kui me üldse ei reageeri rumalustele, (laus)lollustele, vihale, rõvedusele, siis kuidas edasi? Inimene, kes kasutab lubamatut väljendusviisi, ei saa nii ju ka sõnumit, et see pole okey? Samas, üldised käitumisnormid pole ju nii palju muutunud või on?

Kuidas sellised inimesed kasvavad? Kui kodus on teistsugune kultuur, siis ühiskonnas on lapsed lasteaia ja kooli mõjusfääris. Läbi nende peaks ju ometigi olema võimalik meie noorsugu mõjutada? Õpetajate edukus ei seisa nende palga taga, vaid kollektiivses võimes luua selline koolikultuur, milles ei sallita
- kiusu
- ebaviisakust
- vanemate inimeste mitte austamist
- looderdamist jms
Osa koolidest ju suudavad seda? Kuidas me ei suuda seda teistes koolides kopeerida?

Koolides räägitakse, et lapsed ei kuula õpetajad, KUID ... mõnda õpetajat ju kuulatakse ja suisa armastatakse laste poolt? Kas tõesti pole enam direktorid autoriteedid ning kogenud õpetajad ei toeta noori kolleege, kellel on enesekehtestamisega raskuseid? Saan aru, et lapsevanemad ajavad rohkem kui kunagi varem taga enda ja lapse õiguseid, kuid selleks ongi ju direktor, et nendega asjad selgeks rääkida?

Igal ühel on meil oma roll selles, et mitte tolereerida ebaviisakust, viha, kiusu, lauslollust jms. , selleks
1. ole eeskujuks
2. soovita viisakalt ebaviisakus lõpetada sh internetis blokeeri (ära jaga nõmedust edasi!)
3. loo ühtne grupp/kollektiiv ehk barrikaad nõmeduse vastu
4. aita neid, kes seda vajavad, et nad ei jääks üksi kiusuga
5. räägi sellest, et saab ka teisiti oma eriarvamusi väljendada
6. mõista ja aita mõista, et sulle ei pea kõik inimesed meeldima ja sina ei pea meeldima kõigile, kuid see ei tähenda teise inimese suhtes ebaviisakust
7. õpeta austus teise inimese suhtes

Tegelikult pole see ju üldse keeruline???

ps. kui järele jäävad vaid küünilised inimesed, siis see oleks ju ka kole?

Populism võidutseb

Wed, 26 Aug 2026 00:00:00 +0000

Viimane aasta (suurt)poliitikat justkui seestpoolt uurides, kuulates ja selles osaliselt osaledes, on tekitanud minus äärmiselt vastakaid tundeid. Üks on selge - mina olen poliitikuna liialt sirgjooneline. Teiseks pole mul harjumust "mäletada" kõiki jamasid kõigi puhul vaid selleks, et neid jamasid siis taskust õigel hetkel välja tõmmata selleks, et teisele "pasunasse panna".

Kõige selle juures teeb mind aga eriti kurvaks, et populismiga lähevad kaasa ka uued ja targad inimesed, kes plaanivad poliitikas ilma teha. Ma isegi mõistan (kuigi ei taha), kui paadunud poliitikud demagoogitsevad, kuid lihtsalt väga-väga valus on lugeda kui päriselt targad inimesed kirjutavad oma artiklid põhinedes populaarteaduslikele ajakirjanduslikele artiklitele.

Tänapäeval ei ole eriti keeruline uurida, kasvõi AI abil, asjade tausta pisut rohkem kui vaid ühte artiklit lugedes. Tark inimene suudab ju päriselt isegi riigi teataja lahti võtta ning fakte kontrollida? Kahjuks olen just sellel aastal näinud ja lugenud mitmeid mõtteid tarkadelt inimestelt, kus selgelt on kirjutatud "vastulause" ühele artiklile, ilma teemasse sügavuti minemata. Emotsioonid võimutsevad. Artikkel, millele põhinetakse, on kirjutatud kahjuks ka ajakirjaniku poolt emotsioonide pealt, mitte fakte uurides. Nii tekibki justkui surnud ring, kus mittetäpsed andmed muudkui võimenduvad.

Kui vale või häma on lendu läinud, siis muidugi soovitatakse faktidega seda parandada, justkui siis saab kõik korda. Paraku, tänasel kiirel sotsiaalmeedia ajastul, see nii lihtne ei ole. Ebameeldiv, teisele pasunasse panek, süüdlase naelutamine levib kiiremini, kui oluline ja igav fakt. Pealkiri sellest, kes on süüdi - "müüb".

Teine, mis poliitikas häirib, on pidev arvestamine reitingutega. Kõik, mida päriselt on vaja teha, pole populaarne. Kõige populaarsem on muide üldse mitte midagi teha aga selle juures kõva häälega muudkui lubada palju asju. Kui sa püüad mitte süüdistada, ei otsi süüdlasi, vaid otsid lahendusi ja julged teha otsuseid, siis sa saad kindlasti vastu päid ja jalgu. Tegijal juhtub. Iga kell on parem, kui tehakse kehv otsus ja julgetakse vajadusel ka ümber otsustada, kui et ei otsustata ega tehta mitte midagi.

Targad inimesed - palun kontrollige fakte ja süvenege ENNE kui arvate millegi kohta midagi. Ärge minge lihtsama vastupanu teed. Tegelikult on nii mõnedki esmapilgul justkui valed otsused, lihtsalt hädavajalikud. Populistid - kas te üldse mõtlete millise hinnaga teie populaarsus päriselt tekib?

Kurb.

Keeldude ühiskond?

Tue, 11 Aug 2026 00:00:00 +0000

Kuidas on äkki nii, et kõik peaks justkui ära keelama? Keelame sotsiaalmeedia, keelame tõukerattad, keelame suhkru jne

Meil on keelatud ka liikluses autoga kiirust ületada, kuid ikkagi kiirust ületatakse. Miks me siis arvame, et kui sotsiaalmeedia või tõukerattad ära keelata, siis laheneb kõik? Kiivreid ei keela keegi kanda, kuid ometi ei ole need eriti populaarsed. Suhtumine on meil ju ikka selline, et “käin korraks kodulähedal poes ja ei juhtu midagi”.

Mäletan kui kuulsin ühe noore juttu katsest auto kiirusest kätte saada maksimum. Auto oli vana aga äge. Saan täiesti aru soovist katsetada, kuid kui küsisin, et mis siis oleks saanud kui auto poleks vastu pidanud? Kui näiteks ratas oleks alt ära jooksnud või lihtsalt rehv lõhkenud? Inimene mõtles ja ütles, et “ei mõelnud selliste asjade peale, kuid tõesti võiks siis õnnetus juhtuda.” Pealegi - sa võid ju enda peale kindel olla, kuid teised liiklejad võivad niisamuti ootamatult käituda.

Mina olen kukkunud ratta seljast seetõttu, et tee oli märg. Õnnelik õnnetus kui tagantjärele mõelda. Oluline on, et ma ei kujutanud mitte kunagi ette, et midagi sellist võiks minuga juhtuda. Oskan ju sõita ja olen ettevaatlik. Aga ikkagi juhtus. Siiani ei taha ma ratast välja võtta kui on vihma sadanud. Kiiver seisab küll kodus koridoris ja tuletab end meelde, kui rattaga sõitmise soov tekib.

Lastele olen alati nö “kiivrid pähe surunud”, ei ole need kunagi olnud populaarsed. Poja kogemus ja veendunud kiivriusk tekkisid alles pärast seda kui üks kiiver sai kukkumise tagajärjel puruks. Praeguseks, täiskasvanuna, panevad nad alati vabatahtlikult kiivrid pähe. Olen 100% nõus, et isiklike tõuksidega tuleks kanda kiivrit. Olen 100% veendunud, et seda ei kindlusta ükski seadus vaid ikka lapsevanemad ehk täiskasvanute enda valmisolek ja ohutunnetus. Kindlasti aitab kaasa lapsevanema eeskuju. Kui paned endale kiivri pähe, siis teeb seda ka laps. Eriti kui jälgid ise reegleid lapse kasvades kogu aeg.

Laenutatavad jalgrattad tänavatelt on vajalikud edasiliikumiseks pisut kiiremini kui sa seda teeksid jala. Kui keskmine rahulik kõndija võiks suuta tunnis käia 4-5 kilomeetrit, no arvestame et 3 km kindlasti, siis võiks elektritõuksid sõita maksimaalselt 10-15 km tunnis. Teoreetiliselt pole mingit vajadust nendega sõita 20-25 või üliohtlikku 30-50 km tunnikiirusega. Kui inimene ostab endale ise või siis oma lapsele jalgratta, tõuksi või isegi auto, siis ei ole kuidagi riigil võimalik kindlustada kuidas seda kasutatakse. Ükski keeld siin ei aita. Kaine mõistus, selgitustöö, reeglid ja piirid mis kodus paika pannakse toimivad paremini.

Mäletan lastega vaidlusi teismelise east. Ikka toodi näiteks “aga Mardi ema ei keela” või “seal peres küll on”, isegi koolist kehva hinnet põhjendati pigem “teistel läks veelgi halvemini”. Ütlesin alati: “mind ei huvita teised lapsed, sina oled minu laps ja elad meie ühises kodus, kus kehtivad meie reeglid”. Toriseti mis toriseti aga kuulati. Muidugi pole mul illusioone ja olen kindel, et reegleid rikuti kodust väljas ikka - kõik see käib suureks kasvamise juurde, kuid keskmisest vähem kindlasti. Lapsevanema järjepidevus ja - kindlus on olulised, lapse kasvamisel piiride kehtestaja on lapsevanem, mitte seadus.

Jah, reeglid võib kehtestada. Jah, trahve võib teha. Praktikas aga me ju näeme, et on neid kellele need mõjuvad ja neid kellele mitte.

Lapsevanematele, kellel on raske laste “nuiamisele” vastu panna või kes ei suuda teismeliste “mossitamist” taluda - soovitan soojalt minna mõnele enesetäiendusele, kus õpetatakse lapsevanemaks olemist. Laste kaitsmine on esimesena lapsevanema töö, lapsele turvalise keskkonna loomine ühiskonnas on riigi ja lapsevanema ühine tegevus. Keeldudega me kaugele ei jõua.

SoMe keeld lastele???

Mon, 03 Aug 2026 00:00:00 +0000

Ausalt öeldes olen ma juba jupp aega lugenud neid erinevaid arvamusi sotsiaalmeedia piiramise kohta ning ka olemasolevat infot a la teiste riikide kogemustest ja ma olen pisut segaduses ... Äkki me peaks seadustama ka selle, et laps peab kaks korda päevas hambaid pesema?

Lapse kasvatamine on eelkõige vanema ülesanne. Piiride seadmine samuti.
Nõus, et ümbritsev keskkond mõjutab last ja vanemal oleks "lihtsam" kui keskkonnas oleksid tema kasvatustööd toetavad reeglid. Samas - mis ikkagi keelab neid reegleid kehtestamast, selgitamast ja jälgimast täna?

Meie perre saabus esimene arvuti siis kui üks laps oli teismeline ja teine käis lasteaias. Mõlemal oli arvuti kasutamise aeg ning isegi siis kui neil olid oma arvutid, oli ekraaniaeg ajaliselt piiratud. Nägime sellega küll vaeva aga see oli võimalik.

Pidasime oluliseks käia lastega õues, ronimas, jalutamas, muuseumites, näitustel. Kodutööde tegemisse olid lapsed kaasatud ning sobivad trennid said samuti mõlemale leitud. Igal suvel käisime Eestis ringi, kus vähegi võimalik. Eesti oli enne risti ja põiki läbi käidud, kui mõtlesime välismaale sõitmisele. Suvel sai ikka otsitud tuttavaid, kelle juures öökene peatuda ning voodipesu jms oli autosse kaasa pakitud. Lätis, Leedus käies sai isegi vanaema autosse kaasa ning tiirud Jurmalas ning Klaipedas tehtud.

Jah, siis ei olnud kõigil lastel nutitelefone ja seetõttu oli ilmselgelt lihtsam, kuid ... ka praegu otsivad vanemad esimese klassi lastele kellasid, millega saab helistada, mitte telefone. On klasse ja on isegi koole, kus on kokku lepitud, et esimesest neljanda klassini telefone kooli ei tooda, isegi kui need on olemas.

Koolikeskkond saab aidata igati kaasa, et lapsed oleksid vähem niisama skrollides nutiekraanide taga. Lapsevanemad saavad planeerida lapse päevakava selliselt, et ekraaniaega lihtsalt jääbki vähemaks.

Lapsed vajavad piire ja ka keelde! ja lapsed vajavad vanemate kohalolu. Lapsed vajavad, et neid kuulatakse, et neid kaastakse, et neile seletatakse kuidas elu käib. Lapsed tahavad olla teadlikud, miks midagi tehakse või kuidas oleks "õige". Kui keegi lapsega ei tegele, siis ta ongi sotsiaalmeedias. Nii lihtne see ongi. Kui lapsevanem pakub alternatiive, siis ei ole lapsel aega nii palju sotsiaalmeedias olla.

Üha rohkem kirjutatakse noorte vaimse tervise probleemidest ja samas näiteks ka sellest, et noored magavad liialt vähe. Üks põhjuseid on õhtune-öine ekraaniaeg. Põhjenduseks - kõik ju on seal SoMes ja ma jään siis suhtlusest välja...
AGA on lapsevanema kodustus selgitada ning luua võimalused. VB on vaja vaid kahte sõpra, kes tuleksid parem küll ning teeks koos midagi? Laps vajab julgustust ja selgust ka selles, et 1000 ekraanisõpra ei ole sama, mis kaks pärissõpra, kes sul külas käivad, sinuga koos kinno või trenni tulevad, kes kuulavad sind vaadates sulle otse silma.

Lapsed õpivad kõige enam eeskujust. Lapsevanem - alusta iseendast. Pane telefon käest kui koju jõuad. Loo õhtune rutiin koos õhtusööki valmistades ning päeva üle arutades, kasvõi koos uudiseid vaadates ja nendest ühiselt rääkides. Loe õhtul oma lasteaialapsele ja jaga oma mälestusi teismeeast oma teismelisele. Võta ise enne magamaminekut raamat kätte ja jätagi see nutitelefon koridorilauale vedelema ...

Me ei saa kõike ära keelata ja loota, et niimoodi probleemid kaovad!

Head üllatused Itaalias

Mon, 27 Jul 2026 00:00:00 +0000

Jõudsime seekord käia suisa kolmel kontserdil. Plaani oli võetud esialgu vaid üks, kuid kohapeal selgus, et võimalusi on rohkem kui me neid kasutada jaksasime.

Lucca on Puccini sünnilinn. Linn on end turundanud aasta läbi toimuva muusikafestivaliga, kus igal õhtul on kirikukontsert. Tõsi, esitatakse ka teiste kuulsate muusikute palu, kuid peamine rõhk on Puccini teoste tutvustamisel. Lucca külastamise eesmärgiks sobis just selline kontsert kõige paremini. Kuna kontserte on igal õhtul, siis võib piletid osta ka kohapealt, kuid võimalik on neid ka online ette broneerida - tasumine kohale jõudes.

Teise kontserdi leidsime täiesti juhuslikult oma hotellis reklaamlehti sirvides. Nimelt selgus, et meist 5 km kaugusel mägede poole sõites on klooster, milles toimub tantsufestival. Leidsime üllatusega tantsuetenduse Arvo Pärt versus David Bowie, selgus et esmaesitlus. Muidugi pidime me sinna minema. Tantsuetendus oli lummav - öine tähistaevas, kloostriõuele ehitatud lava, valgustus, muusika, kõik toimis suurepärases koostöös. Olime õnnelikud selle õnneliku juhuse üle. Kahjuks toimus seal kogu tutvustus ja hilisem vestlus koreograafi ning esinejatega Itaalia keeles, nii et miks selline valik - me teada ei saanudki. Tundus, et kohalikud külaelanikud olid põhiliseks publikuks, lisaks mõni eksinud turist.

Pietrasanta küla osa, mis asus mägede nõlval, oli üleüldse täis pikitud pisikesi kunstigaleriisid ning restorane - nii peenemaid kui ka tavalisi. Kaks õhtut seal tekitasid tunde, et sinna võikski jääda …

Kolmandaks kontserdiks sai orelikontsert, kus pianistiks 23 aastane prantslanna, kes juba lapses saadik orelimängu armastas. Sealgi oli pigem tunne, et kuulajateks on kiriku kogukond koos kõrgete kirikutegelastega. Kuidagi kodune ja harras.

Meie saime elamused, mida ei osanud oodata, vaid millel lubasime oma ellu tulla ning meid üllatada. Itaalia sumedatel õhtutel, mõtetes, nähes ja kuulates ning lihtsalt kohal olles.

Kohustuslikud vaatamisväärsused Itaalias

Fri, 24 Jul 2026 00:00:00 +0000

Kuidas Sa käid Itaalias aga ei käi vaatamas viltust torni, mõnda kirikut ja kogemas kuulsat muuseumit? Oled juba kohale lennanud ja seega tuleb “linnuke” kirja saada. Eelmisel aastal olid meil selged sihtkohad juba valmis vaadatud ning teada mida kindlasti tahame näha, seekord mitte.

Võtsime nii vabalt kui vähegi võimalik, aga … Kas teate filmi “Money heist”? 5 hooaega sai kunagi vaadatud (muuseas soovitan kõigile) - sisaldab äärmist põnevust, kuid ka armastust ning palju infot kunsti kohta :) Üks tegelastest, Berlin, räägib ühes jätkufilmis Uffizi galeriist ja sellest kuidas ta käib oma depressiivsetel perioodidel selles galeriis vaatamas teatud maali. Ja tõesti - see tekitas huvi minna vaatama nii seda konkreetset teost kui teisi kuulsaid maale.

Vabandust, kuid Firenze ei erutanud - liiga palju turiste, trügimist, palavust ja mustust, kui Uffizi galeriisse läheks ma tagasi! Mina, kes ma üldiselt ei naudi muuseumidest käimist just ülemäära. Need teosed, need värvid, see asukoht. Muidugi pidime siis juba käima ka Vasari koridoris. Soovitame.

Pisa torn nüüd ka nähtud koos selle platsil külgnevate vaatamisväärsustega, kuid seal ütleks ma siiski vaid - tehtud ja nähtud. Vaadates neid sadu inimesi, kes muudkui püüdsid pilti teha, torni toetades, tuli tahtmine hoopis võimalikult sirge pilt teha :)

Siena triibuline kirik aga oli ikka eraldi vaatamisväärsus, oma 1400 aastast pärit raamatute, musta- valge triibulise marmori ja põrandajoonistega.

Tõsi, varasematest reisidest oleme Roomas kõik vajaliku ja ka end huvitava ära vaadanud, Napolis ei jaksanud ajalooga väga tutvuda, sest sattusime sinna 38 kraadise kuumuses, aga praegu on tunne, et Itaalia on avastatud :) piisavalt. Sorry nende ees, kes selle maa on risti ja põiki läbi käinud, kuid hetkel tundub - itaallastel on turistidest kõrini. Ja minul nende saiast.

Puhkus Itaalias

Wed, 22 Jul 2026 00:00:00 +0000

Puhkuse planeerimine saab alguse mõttest - kuhu tahaks minna… Eelmise aasta Euroopa turneel jäi kummitama mõte, et tahaks Itaaliast rohkem teada, seda rohkem erinevate nurkade alt näha. Riia - Pisa otselend otsustas asja.

Jaanuaris ostetud lennupiletid, veebruaris paika pandud puhkuse orienteeruv aeg ning seejärel tuli valida sihtmärgid. Meie esialgne plaan läks prügikasti, kui üks itaallane soovitas minna sinna, kus itaallased puhkavad. No miks mitte. Etteruttavalt olgu öeldud, et üheski rannas, hotellis, kontserdil vms me seekord eestlaseid tõesti ei kohanud. Tagasilennul ehk lennujaamas kuulsime taas eesti keelt.

Ööbimiskohti kolm erinevat, et oleks võimalik mööda maad laiali sirutuda. Majutuses eeldad, et mereni alla poole km, toas konditsioneer, bassein, talutav hind -tuleb Itaalias broneerida hiljemalt jaanuar-veebruar. Broneerisime seega nii rendiauto kui ka majutuskohad varakult. Niimoodi on ka lihtsam kulutusi hallata ja poole aasta peale ette hajutada, nii on reisiks juba suuremad summad tasutud ning arvestada tuleb peamiselt söögiraha, teemaksu ja vaatamisväärsustega, kui sa pole eelnevalt online pileteid soetanud.

Võtsime suhteliselt vabalt ning ei planeerinud asju ette, väheke kuumalaine ärevust oli ka, kuigi oleme ka varasemalt kogenud mere ääres +33 normaalsust :) Ilm muide oli suurepärane.

Üheski majutuskohas ei pidanud me pettuma. Esimese hotelli bassein täitis meid õndsusega, kui saabusime mõnest kuumast linnast. Teise hotelli mererand oli kitsuke ja meri koheselt piisavalt sügav, seega nautisime merd ja ujumist nii palju kui võimalik. Kolmas hotell oli küll suuremas linnas, kuid betoonist ajalooline rannaklubi võimaldas hotellist üle tee asuvasse merre sukelduda redelist.

Olulistest linnadest sai tiir tehtud nii Luccas, Firenzes kui ka Pisas. Kuid äärmiselt sümpaatseks osutus hoopiski Siena - ilus, mõnus, pisike, puhas ja pisut vähemate turistidega, erinevate kõrguste, kindluse ja suursuguse triibulise kirikuga võitis see koheselt meie südamed.

Eelmisel aastal käisime mere ääres Lignano Sabbiadoro‘s, kuhu soovitame soojalt minna puhkama, kui meeldib meri, rand, rattaga sõita ja hästi süüa. Seal olid söögiportsud sellised, et peaaegu alati jäi osa praest söömata. Selle aasta avastused olid Pietrasanta ja Castiglione della Pescaia, eriti see viimane väärib avastamist ja tõelist puhkust. Livorno’t reklaamitakse sadamalinnana, mis peaks olema “uus Veneetsia”. Kanalid, kindlus, söögikohad, rannaklubid jms on tõesti olemas. Meenutab pisut ka Napolit, kuid tundus puhtam ning vaiksem. Igal juhul taas täiesti teistsugune Itaalia.

Seekord siis sõitsime km maha vähem kui eelmisel aastal Euroopas erinevates riikides, kuid tagasi vaadates tundub et nägime ja kogesime isegi rohkem. Kindlasti ei ole Itaalia odav riik, kuid seal on võimalik süüa odavalt. Kuumus ise paneb sind vähem sööma, sest kõht on vett täis :) Bensiin oli kallim kui siin sh oli see kallim ka Lätis. Pastaroa võid saada kallimalt kui Eestis, kuid ka odavamalt. Värske kala on kallis, kuid pitsa ikkagi odav jne. Autoga reisimine annab vabaduse kasutada ka Itaalia suurepäraseid toidupoode ja maitsta kasvõi iga päev erinevas valikus jogurteid, rääkimata jahutavatest jäätistest.

Kallis on aga kindlasti päevavarjude/päevatelkide ja lamamistoolide laenutus, kuid ilma nendeta ka põhjamaalane selles päikeses vastu ei peaks :) Kuna siin kogu aeg sadas, siis seal olid ikkagi super ilmad.

Presidendist

Tue, 21 Jul 2026 00:00:00 +0000

Presidendid on üldiselt populaarsed. Mõned neist rohkem, teised vähem. President Meri pani mingid piirid paika ja nii võrreldakse järgmisi ikka ka temaga. Lugesin juunis president Karise intervjuud ja pähe torkas paar mõtet….

Meie tänane president on kindlasti rohkem teadlane, uurija kui poliitik. Ja kas president peaks üldse olema poliitik? Ilmselt parem mitte.

Intervjuu sisu lugedes avastasin aga üht: meid ajab sageli teiste juures närvi see, mis meile enda juures ei meeldi. Täna on riigikogus teadlasi ja spetsialiste rohkem kui varem ja seetõttu poliitikuid vähem. See paistab välja vaidluste ja erimeelsusteta, mida ajakirjandus mõnuga võimendab - liigselt süvenemata sisusse. Meil on esmaskordselt valitsuserakond, kellel on avalikkuses justkui äärmiselt madal toetus, mille rõhutamisega näeb vaeva avalikkus. Meil justkui oleks äärmiselt oluline olla populaarne. Kuid kas reiting on ikka peamine?

Presidendid on populaarsed - see on fakt, mida on kinnitanud ka teiste maade eeskujud. Meie eneseteadvust kõdidab kui keegi meid kellelegi justkui “eelistab”. Nii oleks ka lahkuval presidendil olnud meeldivam lahkuda, kui keegi ikka konkreetselt oleks palunud tal mitte lahkuda. Õige on presidendi arutelus-tunne, et välismaailm oleks ilmselt teisiti käitunud, kui teadnuks, et ta lahkub - kuid … ehk oleks olnud see just vajalik?

Eestis oleks saanud ilmselt pidada tõsiseid presidendi kandidaatidega läbirääkimisi, kui juba aastaid varem tehtud otsus oleks välja öeldud varem … aga mis tehtud, see tehtud.

Hindan president Karist juhina ja mõistan hästi, kuidas ta ei soovinud olla raamidesse surutud. Mässumeelsus on see, mida isiklikult olen praeguse presidendi juures sügavalt hinnanud. Ehk jäi seda mässumeelsust president Karisena hoopiski liialt väheks? Ehk oleks olnud aeg presidendi institutsiooni edasi arendada, mitte sobituda? Minu meelest tegi president Kaljulaid selleks “otsa lahti”. Ma tõesti ootasin muutuseid, esimesena astutud samme, otse uute teemade ja algatuste tõstatust. Ootasin dialooge ministeeriumitega, arutelusid kuidas presidendi ja ministrite välisvisiidid saavad teineteist täiendada. President ei sekku igapäevapoliitikasse, kuid koos saab palju ära teha, suunates ühiseid eesmärke ja tehes ise esimesi samme. Väljaspoolt vaadates jäi tunne, et president justkui ootas … KUID võib-olla oli aeg lihtsalt selline tuuletõmbuseid niigi täis, et oligi vaja lihtsalt tasakaalukat olemist? Igal juhul loevad tulevased põlved sellest ajalooraamatutest ja loodetavasti mitte ajakirjandusväljaannete arhiivist.

Mina isiklikult ootan väga presidenti, kellel oleks tasakaalus nii tasakaalukus kui uuendusmeelsus. Vähem näilist olemasolu kõikjal kus on harjutud ja rohkem ilmumist, seal kus seda ei osata oodatagi. Rohkem lihtsaid sõnu ja selgeid soovitusi. Rohkem sisulist koostööd poliitikutega, et Eestil läheks hästi

10 kuud poliitikat

Tue, 16 Jun 2026 00:00:00 +0000

Olen olnud poliitikaga seotud juba üle 20 aasta, kuid viimasel 10 kuul olen näinud "suurt" poliitikat õige lähedalt. Ja ma pole veel suutnud otsustada kas see mida ma näen, mulle ka meeldib. Üks on kindel - ma olen taas saanud oluliselt targemaks. Teine kindel asi - mulle meeldivad need kirglikud vaidlused ja teravad arutelud, mis "suures" poliitikas toimuvad. Mulle kindlasti aga ei meeldi see tohutu demagoogia ....

Olen Õdede Liidu presidendina näinud, kogenud ja edukalt läbinud mitmeid läbirääkimisi. Läbirääkimisi, kus jäämäed põrkuvad, vee all on suuremad kaljud kui sa suudad ette kujutada, inimesed pole need keda sa tead nad olevat jne jne, kuid kus ometi on eesmärk pigem selge kõigile. Mis siis sellest, et soovid on teineteisest maailmajagude kaugusel, kuid siht siiski sama. Tõsi, demagoogiat olen näinud suures koguses ka tervishoius ning tihti on see suisa vihale ajanud - eriti keeruline on olnud olla nendes läbirääkimistes noor ja naine ja blond. Õnneks vähemalt üks neist märksõnadest on nüüdseks muutunud :)

Poliitikas on olukord teistsugune. Kokkulepped sünnivad küll. Läbi suurte, kärarikaste ja väga ägedate vaidluste. Erinevatel osapooltel on omad argumendid. Osa nendest argumentidest on kahjuks ka populistlikud, kuid poliitikud vähemalt argumenteerivad, vaidlevad ja kaklevad päriselt. Tervishoius oli väga sageli vaidluse aluseks raha + demagoogia. Poliitika on selles osas isegi, ootamatult!, sisulisem. Tervishoius tunduvad läbirääkimised sisu osas pisut teaduslikumad, kuid poliitika on teaduslikule taustale, sh analüüsitud teabega, järgi jõudmas.

Tervishoius otsiti kompromisse siiski ühe teema osas ja lõpuks polnud keegi rahul. Poliitikas võib kompromiss tähendada aga seda, et "sina saad oma asja tehtud kui mina saan oma asja tehtud". Tõsi, eks need "asjad" peavad sobima enamusele ja õnneks on suures pildis ehk mõlemad head, kuid kas alati jääb püsti päris eesmärk?

Klassikalises läbirääkimiste teoorias peaks osapooled rahule jääma ehk win win, kuid kas selliseid kompromisse on võimalik üldse poliitikas teha?
Üldiselt võiks öelda, et kompromiss on juba hea siis, kui keegi pole rahul, sest sel juhul on kõik pidanud sammu tagasi astuma.

Näiteks on poliitikas mitmeid asju võimalik teoreetiliselt teha aga küsimus on selles, et keegi ei tea kes selle kinni maksaks? Kõik me tahame palju, kvaliteetseid ja odavaid teenuseid aga keegi meist ei taha, et maksud oleks kõrged - kuidas siis kõiki osapooli rahuldava lahenduseni üldse jõuda? Statistika sobib poliit-debatis siis kui ta kinnitab meie (eel)arvamusi aga siis ei sobi kohe üldse, kui see ei toeta meie kõhutunnet.

Või näiteks kuum teema nn "puurikanade keelustamine". Päriselt on enamus poliitikuid 100% sellega nõus AGA ... me ei saa panna oma ettevõtetele karmimaid nõudmisi kui EL seda täna tehakse, sest muidu on meil poes ainult odavad munad piiri tagant ning oma tootjad jäävad "nälga". Ehk iga otsuse taga on vähemalt 10, mis seda mõjutavad. Mõjuulatus jääb aga kahjuks paljudele nägemata või ei soovita sellest lihtsalt midagi teada

Või näiteks võtame fakti, et kui riigikogu saalis toolis ei istu = tööd ei tee. Püüdke ise vaadata ära üks ööistung lives või jälige esmaspäevaseid arupärimistele vastamisi või vaadake umbusaldusavalduste ülekandeid, siis ehk tekib ka teistsugune tunnetus a la näiteks kuidas töötegemist "mängitakse".

Ideaalis teeksid ju koalitsioon ja opositisoon Eesti riigi nimel ühist tööd. Peaks leitama kompromisse ja häid lahendusi, mis rõõmustaks kõiki. Ideaalis sünniksid need läbirääkimised koalitsiooni ja opositsiooni vahel, mitte lihtsalt koalitsioonierakondade debatis. Kas see on siis täiesti võimatu?

Hetkel küll, mida kinnitavad nii paljud katsed, kui ka näiteks avalikud debatid. Debattidel osalevatel inimestel on vahel ka endal pisut piinlik, et PEAB VASTANDUMA. Kuid kas peab? Tõsi, osade vaadate ja inimestega tõesti, kuid mitte kõigiga ja mitte alati.

Kokkulepete saavutamiseks peetakse palju debatte ja arutelusid. Mis mind paneb imestama erinevate organistasioonide puhul on see, et millal ja kus avalikke debatte korraldatakse. Kui erakonnal ei ole elukutselisi poliitikuid, väga suurt erakonda või töötuid inimesi, siis on paljudes avalikes debattides pärise keeruline osaleda.

Siinkohal on peidus just üks põhjustest, miks uusi inimesi poliitikasse ei tule.
Enamus inimesi teeb poliitikat oma palgatöö kõrvalt ja palju organisatsioone korraldavad oma seminari, arutelu, paneelo ikka tööpäeval ja tööajal. Kuidas need poliitikas mitte-tööl olevad sinna jõuavad? Pealgi, mida väiksem erakond, seda vähem on neid poliitikuid, kes mööda ilma jaksavad ringi kapata. Kas tõesti peaks asju arutama erinevate ühenduste suvepäevadel, keset päeva, et õhtul saaks osalejad maksimaalselt lõõgastuda või peaks sisuliste artuelude juures arvestama sellega, et enamus inimesi käib palgatööl mitte ei tööta poliitikas? Pealgi on isegi poliitikutel väga keeruline riigikogu istungi ajal Otepääle sõita. Ja siis kirjutab ajakirjandus lisaks a la erakond ei viitsinud isegi esindajat kohale saata ...

Tolerantsus, sõbralikkus, selgitusvõime, korduv selgitamine, üksteise ärakuulamine, teineteisega arvestamine, austus, viisakus, mõtlemisvõime, kaastundlikkus, kannatlikkus, empaatiavõime peaksid olema kõik inimlikud omadused. Näen, et pikaaegsetel poliitikutel kipuvad need kaduma ja küsin - ehk peaks ikkagi kuidagi piirama võimalust kasvada riigikogu tooli külge? Ehk peaks ikkagi läbirääkimiste ja väitluskoolituse tegema poliitikutele kohustuslikuks? Ehk peaks ikkagi rakendama poliitikas võidan-võidan läbirääkimistehnikat, kus peamine võit kuulub EESTILE?

Mina patsiendina

Wed, 03 Jun 2026 00:00:00 +0000

Olin esinejaks transplantatsioonikongressil, mis toimus esmakordselt Eestis. Esimene paneelsessioon käsitles teemat, mille võiks lühidalt tõlkida: Kas transplantatsioon on luksus või inimõigus?

Sessioonis tehti ülevaade nii väikese Eesti väikesest transplantatsioonikeskusest kui käsitleti ka näiteks ökonomisti poolt - kas siirdamine on rahaliselt mõistlik või kirurgi vaadet - kas siirdamisotsused on alati õiglased või kuidas teha need võimalikult õigesti st et kõik toimuks õigel ajal, õiges kohas. Ühtlasi arutati kas siirdamine suures keskuses on parem kui väiksemas keskuses.

Mina, ainukese naisena selles paneelis, tõin mängu veel ühe teguri - WHO tervise definitsiooni ning selle PÄRIS mõistmise. Tervis on tasakaal! Sisuliselt kõige vahel sinu elus. Kuigi definitsioon on päris aastast 1948, siis kehtib selle mõte tänaseni - tasakaal vaimse, füüsilise ja sotsiaalse heaolu vahel, mitte ainult haiguse puudumine - see on TERVIS.

Meie tänane väljakutse ei ole ainult küsimuses, mida suudame maksta ja mida mitte. Meie tänane olulisim väljakutse on panna inimesed uuesti mõistma kui palju nende tervisest on nende enda kätes sh ka siis kui neil on juba diagnoositud mõni haigus, mille ravi on eluaegne. Üha enam levib kaks suhteliselt ohtlikku hoiakut:
1 keha ravib ennast ise - siia kuuluvad ka inimesed, kes usuvad eelkõige igasuguseid posijaid ning on sageli ka vaktsiinivastased
2 kui ma juba tulin arsti juurde, siis teie tehke mind terveks a la andke mingi tablett või miskit

Ükski tablett, operatsioon vms ei ravi sind nagu naksti terveks. Ükski arstilkäik ei ole võluvits. Kroonilised haigused vajavad pidevalt õiged valikuid ja iseendast hoolimist sh õigel ajal õigete ravimite võtmist, ravikuuride lõpuni tegemist, kehakaalu vähendamist või rohkem liikumist, piisavat und ja täisväärtuslikku toitu. KUID LISAKS vajab igasugune tervenemine ka tasakaalu sinu töö ja isikliku elu, sinu füüsilise liikumise ja vaimse tervise vahel, häid sotsiaalseid suhteid ja teisi toetavaid inimesi- suhteid sinu ümber.

Me peame oluliselt rohkem pöörama tähelepanu sellele, mida saab teha väliste vahenditega ja mida peab tegema igaüks ise! Ühtlasi peame me inimesele ravi pakkudes arvestama, mis mõjutab ravitulemusi veel peale selle mida me talle "välja kirjutame".

Üldarst=arst, üldõde=õde

Fri, 29 May 2026 00:00:00 +0000

Täna arutatakse äärmiselt mõistliku lahenduse üle - kas arstiteaduskonna lõpetaja ei peaks residentuuri eel töötama üldarstina? Minu hinnangul oleks see loomulik. Lisaks võiks üldarsti kohti luua ametlikult peaaegu iga eriala juurde.

Lisaks võiks üldarsti kohti luua ametlikult vist peaaegu iga eriala juurde. Olen sellest varemgi kirjutanud, et tipp-kirurg ei pea pärast operatsiooni patsienti üle vaatama ja järelraviga tegelema, sellega saaks kindlasti hakkama kirurgias töötav üldarst. Kui perearsti juures tegutseval üldarstil on võimalik konsulteerida perearstiga, siis saab sealgi üldarst paljud tegevused tehtud iseseisvalt. Olgem ausad, paljud üldarstid ju tegutsevad perearstisüsteemis juba tänagi.

Eesti väiksust arvestades võiks meil suisa osa arstiteaduskonna lõpetanutest tegutseda üldarstidena kasvõi terve elu või pikemat aega kui paar aastat. Ametlik ametikoht ja töötamine annavad suurepärase teadmiste- ja kogemustepagasi. Ühtlasi kui sellist tööd arvestada residentuuri osana, kui inimene siiski soovib lõpuks residentuuri astuda, siis on otsuse teinud inimene kogemustega ja kutsekindel.

Õdede väljaõppes on sarnast süsteemi ehitatud juba viimased paarkümmend aastat - enamus lõpetajatest on (üld)õed ja saavad suurepäraselt hakkama erinevates valdkondades. Vähemus jätkab süvenenud õpet eriõeks saamisel, tõsi vaid 4 erineval erialal. Mõte on aga just selles, et kõik saavad koheselt tööle asuda ning hiljem end erinevatel erialadel täiendada.

Eriküsimus on liite ÜLD kasutamine. Tegelikult piisaks mõistetest arst ja eriarst ning õde ja eriõde. Iga "eri" on samal ajal ka arst ja õde, kui see tähendab selgemalt et inimene on spetsialiseerunud millelegi põhjalikumalt. Iga eriarst või eriõde peaks niisamuti saama töötada endiselt ka arsti või õena muus valdkonnas, kui see on tema soov ning ametikoht on vaba.
Tänane liigitus kus meil oleks justkui arstid, üldarstid, eriarstid, perearstid jne - teeb olukorra kõigi jaoks sh ka IT lahenduste jaoks keerulisemaks. Lisaks - kui süsteemis tegutseb resident, siis ka tema on residentuuri lõpetamiseni arst - sõltumata sellest mitmes aasta tal residentuuris parasjagu käsil. Jah, olen nõus et 1 aasta resident omab ilmselt vähem spetsiifilisi kogemusi kui 4 aasta resident, kuid samas võib ta olla üle oma (üld)arsti kogemustelt ka 4 aasta residendist. Nimetagem asju ikka õigete nimedega, nii et need peegeledavad ka sisu.

Aeg on võtta kasutusele meetodid, mis sobivad Eestile ja aitavad pikemas perspektiivis kogu tervishoiusüsteemi.

Tervishoiusüsteemi muutmise vajadus vol umbes 101

Tue, 26 May 2026 00:00:00 +0000

Tervishoiusüsteem ei tööta nagu pank. Isegi kui ei tahaks, siis tegevus käib 24/7 ning 365 päeva aastas. Täna on tervishoiusüsteem jagatud mõtteliselt, seadusandlikult ning rahastuslikult kolmeks - perearstisüsteem, haiglad ja kiirabi. Lisaks eraldi sotsiaalsüsteem. Viimastel aastatel on hakatud üha rohkem rääkima tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi integreerimisest. Parim näide sellest on PAIK projekt, mis nüüd lõpuks jõudsalt mööda Eestit levib.

Tore, kui jõuame ühel hetkel kahe süsteemi paremini toimimisele lähemale. Kuigi, taas uue ametikoha, väljaõppe ja inimeste vajadus a la tervisejuht või juhtumi juht :), ei ole peamine mida süsteem vajab. Hoopiski keerulisem on aga ühildada tervishoiusüsteemis need kolm eraldi sammast.

Perearstisüsteem peab olema integreeritud kogu esmastasandiga, kuhu sisuliselt kuuluvad nii kiirabi kui esmastasandi erakorraline abi kui ka hooldekodud, õendusabi, kooliõendus, koduõendus. Samuti tuleks esmatasandile asetada ka hambaravi ning näiteks palliatiivravi sh me peaksime päriselt võimaldama inimestel soovi korral surra ka kodus (mõnes omavalitsuses on see siiski võimalik ka juba).

Haiglad on muutunud aastatega järjest enam ambulatoorseks eriarstiabi keskuseks, kus samal ajal pakutakse ka järjest keerulisemaks muutuvat statsionaarset abi. Statsionaarne abi on muutunud ka järjest spetsiifilisemaks, mistõttu on lisandunud mitmeid eetilisi, näiteks kui kaua inimest ikka on mõistlik ravida ja praktilisi küsimusi seoses ka näiteks sotsiaalabi tegevuste teostamisest haiglates ja kiirabis. Rahastamine on endiselt selline, et rahaliselt ja ajalisel mõistlikum on mõnda asja teha haiglas, selle asemel et teha patsiendile mugavamalt seda ambulatoorselt.

Niisamuti on küsimus kas ambulatoorne eriarstiabi, mida ennevanasti pakuti polikliinikutes on tänases tervishoiukorralduses kõige mõistlikum vorm kõige mõistlikuma korraldusega? Oleme viimase kümnendi jooksul andnud mitmeid tegevusi teha õdedele, loonud eriõdede ametikohad, kuid ikka on meil tegijatest spetsialistidest puudus ehk siis peaksime midagi tegema täiesti teisiti?

Mitmed tegevused võiksid olla juba automatiseeritud. Meil on palju patsiente, kelle tervist on vaja regulaarselt kontrollida - selleks piisab õest või isegi AI lahendusest, et kutsuda patsient tegema analüüse - uuringuid ja niisamuti saaks AI rakendus anda esimese tagasiside eriõele a la kas tulemustes on kõrvalekaldeid võrreldes eelnevate tulemustega. Nii nagu perearstisüsteemis on võimalik patsiendil online kirja panna oma pöördumise põhjus või kirjeldada muret, niimoodi võiks võimalus olla ka eriarstiga suhelda, KUI patsient on eriarsti jälgimisel. Loomulikult peaks see info jõudma automaatselt haiguslukku, mida copy paste teel :)

Tervishoius ei jää mitte kunagi tööd vähemaks, küll aga muutub järjest väärtuslikumaks tervishoiutöötaja aeg. Meie süsteemide peamine eesmärk peaks olema teha asjad võimalikult lihtsaks nii patsiendi kui ka tervishoiutöötaja jaoks.

Perearsti-, haigla- ja kiirabisüsteemid ei peaks jooksma erinevatel platvormidel, kus ühildamine valmistab peavalu kõigile. Täna kopeerib perearst patsiendi teksti oma lauale, sealt kopeertib ta patsiendi + enda info eriarsti lauale ning sealt tuleb info ringiga tagasi. Kas tõesti ei ole meil, DIGIRIIGINA, võimeid ja võimalust, oskust ja tahtmist teha tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi ühine tööriist kus kõik oleks patsiendi laual koos ning süsteemide kasutajad on sellel samal, ühel laual, külastajatena kõik koos?

Lõppude lõpuks on see kõik üks suur PATSIENDIANDMETE KOGUM.

Õnnelikkuse valem

Tue, 19 May 2026 00:00:00 +0000

President Karis käis otsimas soomlaste õnnelikkuse valemit. Arvas, et ei leidnud ja peab uuesti minema küsima. Ühte asja ta siiski märkis, et seal ei olda maksimalistid. Avaldan seega saladuse.

Õnnelikkuse valem on tasakaal.
Päris tasakaal iseendas - vaimne, füüsiline ja sotsiaalne heaolu.
Päris tasakaal töö - ja isikliku elu vahel.
Ning teised inimesed, kes tegelevad samuti OMA tasakaaluga, mitte TEISTE kritiseerimisega.

Mis teeb eestlastest maksimalistid? Tegelikult just see pidev kritiseerimine. Just seetõttu tahab igaüks teha maksimaalse tulemuse, sest loodan, et siis kritiseeritakse vähem. Võta aga näpust, ikka kritiseeritakse. "Parim" näide sellest on näiteks üks olümpiamedal, millest lõpuks ei saanud justkui keegi rõõmu tunda. Me ei suuda eraldada tulemust ja protsessi. Me rõõmustame vaid tulemuse üle ja ei hinda protsessi. Protsess on aga alati olulisem kui lõpp tulem.

Õnnelikuks saab vaid ise. Mitte keegi teine ei vastuta sinu õnne eest peale sinu enda. Tõsi, inimene on õnnelikum kui ta pole üksi. See tekitab illusiooni, et keegi teine teeb mind õnnelikuks. Alustada tuleb alati iseendast. Ise õppimisest, ise arenemisest, ise otsustamisest. Kui Sinus endas on tasakaal, siis on võimalik tasakaalu veel paremaks muuta, lisades sinna uusi muutujaid.

Eestis saame õnnelikuks seejärel kui mõistame, et ilma tasakaaluta ei toimu muutust. Tasakaal tähendab ka seda, et töö ei ole elu. Kui me õpime noortelt, et surnuks töötamine pangaarve nuumamise pärast ei tee meid õnnelikuks. Jah, nüüd kohe tuleb mängu küsimus, et kui tehakse tööd kahel kohal, selleks et ära elada - kuidas siis õnnelikuks saada. Kui palju inimesi te teate, kes palgatööga on rikkaks saanud? Kui elamiseks vajalik rahasumma tuleb kokku vaid läbi kahe töökoha, siis oleks aeg mõelda näiteks edasi- või ümberõppimise peale. Kõlab küüniliselt? Statistika lihtsalt näitab, et üldiselt on kaasaegsem haridus suuremale sissetulekule.

Tagasi õnnelikkuse juurde. Mõni inimene on ju õnnelikum miinimumpalgaga, kui teine tuhandetega, seegi kinnitab - et ainult rahast ei piisa et õnnelik olla.
Mõni inimene on õnnelik surmava haigusega, teine õnnetu ka siis kui korra jala välja väänab, seegi kinnitab - et ainult tervisest ei piisa, et õnnelik olla.
Osa inimestest on õnnelikud teatris käies ja teine pole üldse mitte kunagi teatris käinud, mõni loeb aastas paarkümmend raamatut, teine pole isegi kohustuslikku kirjandust läbi lugenud.

ME OLEME KÕIK ERINEVAD ja just see on põhjus, miks MITTE KEEGI TEINE EI SAA MEID ÕNNELIKUKS TEHA. Mõtle - mis loob sulle tasakaalu, mis sind täna takistab olla õnnelik ja kuidas sa päriselt saad selle takistuse eemaldada?
Sina saad palju ära teha! ISE!

Ma ei saa presidendist aru

Wed, 13 May 2026 00:00:00 +0000

Mina kui tavaline inimene ei saa aru - miks ei võiks president Karis selgelt öelda kas ta soovib kandideerida uuesti presidendiks või mitte. Mina kui hobi-poliitik saan aru, miks ta seda ei tee AGA ...

Kes siis veel kui mitte president ei võiks anda eeskuju?

Eeskuju oleks, kui president ütleks selgelt, kõva häälega kõigile välja kas ta ise tahab jätkata presidendiametis või mitte.
Eeskuju oleks, kui president ütleks lisaks välja miks ta tahaks presidendina jätkata ja veel ära teha või siis miks ta annaks teatepulga parema meelega edasi.

Spekuleerimine teemal - mida president ise tahaks, ei ole ju tegelikult mitte kellelegi hea või on hea ainult poliitilisele segadusele ja neile, kes seda segadust armastavad.

Ja ausalt - mina tahan presidenti, kes ise teab mida ta tahab ja julgeb selle ka välja öelda. Isegi siis kui teda ei toetata või vastupidi. President niikuinii esitatakse ja valitakse.

Mina tahan, et Eestil oleks julge president, kelle siht on nii selge, et iga Eesti inimene saab sellest sihist aru.
Mina tahan, et Eesti president oleks eeskujuks kõigile Eesti inimestele, nii noortele kui ka vanadele.
Mina tahan, et presidendi jutt oleks alati nii selge, sirge ja sisu täis, et kuulates tekiks tunne - ohhoo!
Mina tahan, et Eesti president ei lähtuks populaarsusest, vaid ajaks alati Eesti asja, seisaks Eesti eest, olles eeskujuks ja tehes paremini kui teised. Isegi president olles ja mitte poliitikasse sekkudes saab teha rohkelt koostööd ning käima tõmmata tegevusi, mis on Eesti elu edendamiseks vajalikud.

Ja muidugi võib Sulle seda kõike lugedes tunduda, et "Tahtmine on taevariik ja saamine on iseasi", kuid kui me mitte midagi ei taha või mitte keegi meie tahtmisi ei tea, siis ei saa neid ka ellu viia.

Mulle tundub, et meie peamine mure Eestis on hetkel päriselt see, et keegi ei tea mida päriselt tahta (peale selle, et palju raha, väikeseid makse ja taevamannat tahaks ...) ning kui isegi teab, siis ei julge seda välja öelda.

Esimene emadepäev emata

Sun, 10 May 2026 00:00:00 +0000

Ema on üks. Inimene, kes on su üles kasvatanud ja õpetanud selgeks elu põhitõed. Peamiselt selle, mis on viisakas, mida peaks tegema kodus ja mitte väljas, kuidas peaks käituma teiste inimestega, miks on lähedased su elus olulised, kuidas maailma eksisteerib ja palju muud.

Võiks mõelda, et kui ema enam ei ole, siis on Su õppimise aeg täis saanud. Nüüd on sinu roll olla see, kes õpetab, on olemas ja eeskuju annab.

Elu aga on nii palju muutunud, et terve elu ei pea enam õpetama. Kui põhitõed saavad lapseeas selgeks, siis kogu ülejäänud elu on lapsel lihtsalt vaja teada, et sa oled olemas päriselt iga kell kui ta sind vajab. Olgu selleks vajaduseks siis kallistus, lihtsalt üks praetud muna, jutt mida kellelegi on vaja usaldada või kasvõi 5 eurot, mida kusagilt mujal pole võtta.

Vaatan vanemaid, kes hoolitsevad oma laste eest peamiselt kingituste, asjade ja nii turvalise keskkonna läbi, et lapse ei saa ühtki ebaõnnestumist kogeda ning mõtlen siiralt - igal lapsel peab olema võimalus kukkuda, iga laps peab saama kogemuse põrumisel, iga laps peab mõistma, et ise otsustamisega kaasneb ise vastutamine. Kas me anname oma lastele need vajalikud kogemused eluteele kaasa? Alati ei pea maanduma pehmele padjale, ema on olemas et puhuda peale marraskil põlvele, kuid marraskil põlved peavad olema lapsepõlve osa!

Kuidas muidu õpime täiskasvanuna tõusma püsti ja pöörduma tagasi rajale, kui raju ja tuul on meid räsinud?

Emadepäeva nädalavahetuseks soovin aga kõigile emadele
- kaua magamist
- pikka ja mõnusat lastega logelemist
- söögilauas istumist ja lastega lobisemist
- iseendale aega molutamiseks
- elu nautimist
- lihtsalt laste vaatamist ja nendes enda märkamist
ning emaks olemise keerulisuse hindamist!

pildil: minu ema koos minu lastega

Ma ei usu oma silmi ja kõrvu ...

Wed, 29 Apr 2026 00:00:00 +0000

... nii palju viha, sõimu, otse halvasti ütlemist, pealiskaudsust ja faktiväänamist. Tahaks öelda, et ma enam ei jaksa, lugeda seda viha, kiusu ja mahategemist, mis igapäevaselt meie meedias kajastub. Sotsiaalmeedia kommentaarid on nii põhjamudas kui põhjas üldse olla saab.

Jah, ma tean et enda tervise huvides pole kunagi mõistlik kommentaare lugeda aga see ületab juba igasuguse piiri.

Kõik oleks justkui täiesti halb. Üheski inimeses nagu polekski enam midagi head. Kõik tegevused, mida tehakse on halvad. Inimeste välimust kritiseeritakse rohkem kui kunagi varem. Faktid ei lähe enam eriti korda, neist vaadatakse lihtsalt mööda. Pealkirjad on olulisemad kui sisu.
Tahaks karjuda - JÄTKE JÄRELE

Me tõesti vajame rahvana ühiskondlikku kokkulepet. Kokkulepet, et
inimene on väärt sellisena nagu ta on, eriti kui ta püüab olla iga päev parem kui oli eile. Eesti on nii väike riik, et iga inimene loeb ja ühtki inimest ei jäeta maha, abita või üksi.

Tean, et see kõlab lapsikult aga see oleks nii lihtne ja elu muutev kui suudaksime selle kõik ühiselt mõtestada. Ja päriselt pole seda palju.
See tähendaks vaid seda, et
- iga inimene elab oma elu parimal võimalikul moel
- iga inimene aitab vähemalt ühte teist inimest niimoodi nagu ta saab ja oskab
- iga inimene jätab ütlemata ühe halva sõna ja ütleb selle asemel midagi head
- iga inimene naeratab rohkem kui mossitab
- iga inimene märkab teisi enda ümber
- iga inimene õpib kogu elu, et olla parem inimene ning saada oma eluga hakkama
- iga inimene jätab kritiseerimata teiste tegevuse, kui tal endal ühtki paremat lahendust pakkuda pole ...

Me peame mõtlema ja tegutsema teisiti, kui siiani

Wed, 15 Apr 2026 00:00:00 +0000

Ma ei ole majandusteadlane. Viimasel ajal olen aga oluliselt rohkem kursis riigieelarve ja seda mõjutavate teguritega. Kõik see info on pannud mind mõtlema kahele ebamugavale asjale - esiteks me mõtleme üle, nii oma prognoosides kui ka regulatsioonides jt ennustustes ja teiseks me mõtleme "vanamoodi". Hulluks läheb asi aga seepärast, et me toetume neile kahele ja loodame, et tulevikus läheb teisiti.

Püüan pisut näitlikustada miks mulle niimoodi on hakanud paistma.

Näiteks tahame me majandust elavdada aga mõtleme selle all, et miks inimestel on pangaarvetel palju sääste ja nad asju ei osta? Samal ajal on meie armsal maakeral ületarbimine ja keskkonna probleemid. Kui aus olla, siis võiksime ju päriselt vähem tarbida? Ja säästud võiksid kuluda ära pigem eluaseme soetamisele, reisimisele, lastele ehk me peaksime panustama elamumajandusse, lastele erinevate tegevuste ja tegevuskohtade loomisesse ning ka liikumisvõimaluste suurendamisele Eestis välja ja sisse. Majandust elavdavad inimesed, kellel mõte liigub, on julgust teha suuri otsuseid, luua uudseid teenuseid ning tuua/luua Eestisse suuri ettevõtteid + olemasolevate teenuste laialdasem pakkumine sh eelisarvestades Eestis elavate inimeste vajadustega! (ehk tervishoiuteenuste pakkumine pole hea mõte, küll aga geeniandmete kogumine ja jagamine jms uus/uuendusmeelne tegevus) sh kindlasti oleks meil potentsiaali teadus-arendustegevuse osas (eriti arvestades eestlaste 110% kohusetunnet).

Me nutame autoturu languse pärast aga samal ajal tahaksime, et inimesed sõidaks vähem autodega. Autodega sõitmise vähendamiseks peaksime oluliselt ümber korraldama ühistrantspordi, nii et see oleks ka päriselt odavam ja mugavam. Täna on ikka veel nii, et kui mul on kaks inimest autos, siis on odavam ja kiirem sõita Tartu Tallinna vahel oma autoga (kui bensiinihind muidugi lakke kihutab ja piletihinnad mitte, siis vb tekib muutus). Linnades liikumisega on samasugune seis, inimesed peaksid saama mugavalt liikuda jala + jalgrattaga + bussiga, autoga ka, kuid see peaks olema pigem viimane valik. Tartus näiteks kisub aga ikka auto poole, sest jala liikudes on su suu ja silmad liiva täis (tänavate koristus, eriti kevade-sügisperioodil on äärmiselt halb) ning rattateed haihtuvad endiselt ehk tuleb olla äärmiselt ettevaatlik oma liikumisvalikutes.

Samal ajal on meie üks suurimaid probleeme vaimse tervise kriis, eriti tuntavalt noorte seas, kuid üha enam esineb läbipõlemist töötavatel täiskasvanutel. Ja see on üks majanduslanguse tegureid, kui inimesed on tööturult eemal! Üks mis selle kriisi vastu pisutki aitaks on inimeste teadvustamine, et liikumine, piisav puhkamine, sotsiaalselt aktiivsed tegevused, on hädavajalikud. Noorte puhul saame ja peame neid põhimõtteid päriselt rakendama lasteaias, koolis ja huviringides, kuid ka täiskasvanute puhul on vajalik erinevatele lahendustele keskenduda. Iga lisanduv püha arvestatakse meil ümber majanduse miinuseks, seega justkui ei tohiks ka rääkida töönädala lühendamisest jms. Näiteks on mul aga kogemus, kuidas lubades inimestel teha suveperioodil ametlikult 4 päeva nädalas, pool kuni tund aega pikemalt tööd ning lõpetada reedene tööpäev vahemikus kell 12-14, toob kaasa rõõmu ja rahulolu töötajatele ning ei lisa kulusid tööandjale. Muidugi on siin konks, et see sobib vaid kontoritööd tegevatele inimestele, KUID kas me ei peakski mõtlema, et rohkem puhkust ja vabadust ise otsustada loob parema vaimse tervise aluse?

Graafikuga töötamine sh öötöö on organismile äärmiselt kurnav. Kui näiteks peremeditsiinis on pühad ja nv vabad, siis haiglates, hooldekodudes töötavad inimesed on vahelduva eduga valves nii pühade ajal kui ka öösel. Neile peaks kehtima lisapuhkus, näiteks kasvõi iga kolme aasta tagant 2 lisanädalat. Niimoodi saaksime kauem tööl püsivad inimesed, kelle tervis ja töövõime on seetõttu paremad. Tänane suurem kulu taandub aastatega tuluks sh väiksemaks kuluks ka tervishoiusüsteemile.

Me räägime, et Eestis on tööviljakus äärmiselt madal. Miks? Ühelt poolt ei arenda me nii palju kui võiks, siin omakorda on põhjuseks inimesed, keda ei arendata või kes ei soovi areneda, teiselt poolt justkui raha vähesus. Meelde tuleb üks meem, kus meie eelkäijad koopainimesed tõukasid vankrit, millel neljakandilised rattad alla ja neil polnud aega kuulata leiutajat, kes pakkus vankrile ümmargusi rattaid. Sellist mõtteviisi kohtab KOHUTAVALT palju riigi ja KOV ja ka tervishoiu tasandil.

Parandades üksikut määrust või üksikut seadust, ei jõua me eriti kaugele. Midagi pole öelda - pikk plaan, mis on riigi jaoks ühtne tervik, tooks teistmoodi tuleviku! Mõttemustritest lahtilaskmine aitab meid edasi. See mis majanduses enne töötas, ei tööta enam täna - see on küll täiesti kindel!

Ma olen kurb

Mon, 13 Apr 2026 00:00:00 +0000

Tegelikult võiks öelda, et päriselt kipub deprekas ligi. Ja mul endal pole nagu otseselt midagi halvasti aga ... Lugedes lehti, kommentaare, vaadates uudiseid ja kuulates poliitikuid, siis meil oleks justkui kõik halvasti - kas ikka päriselt on?

Inimestel on
- kadunud funktsionaalse lugemise oskus
- negatiivsust on rohkem kui positiivsust
- soov, et kõik teised peaks lahendama nende probleeme sh riik
- kadunud kahe jalaga maa peal olemise oskus
- vingumiseks rohkem aega ja tahtmist kui kunagi varem
- süvenemissoovi ja - oskust vähem kui kunagi varem

Eestis on (päriselt)
- vaba riik
- maailmatasemel tervishoid
- võimalus õppida tasuta ! peaaegu kõike mida hing ihkab
- võimalus nautida kultuuri
- elu parem kui varem

Meil ei ole kunagi varem olnud Eestis nii palju muuseumeid, kontserte, kinosid, teatreid, näituseid. Meil pole olnud nii palju võimalusi saada tasuta eestikeelset haridust kuni doktorikraadini välja. Maailmatasemel võimalused tervishoius sh võimalus iseenda heaks palju ISE ära teha. Rohkelt metsaradu ja tervisespordivõimalusi avalikus ruumis, et end kätte võtta ja oma tervist sh vaimset tervist toetada. Meil on nii palju lastehoiu võimalusi, mida KOV toetab, isegi siis kui ei jätku lasteaiakohti.

Muidugi võiks olla kõik veel parem, alati. Aga päriselt? Vaadake enda ümber - söögikohad on õhtuti täis ja reedeti kui pole kohta broneeritud võid näiteks Tartus jääda söömata (kui on vaja või soov nn väljas süüa). Isegi kiirsöögikoha ukse taga on saba. Toidukullerid töötavad täistuurides. Kõik see näitab "head elu". Ise turult või poest toiduaineid valides on kodus võimalik alati odavamalt süüa teha.

Teatripileteid ei ole kõigile soovijatele saada, EMO on ikka lahti kui kusagilt mujalt kiiret terviseabi ei saa, ravimite kättesaadavus ning arsti juurde saamine on tegelikult parem kui kunagi varem, poed on kaupa täis ...
Aga kui loed ajalehti või isegi sotsiaalmeediat, siis kõik on halvasti. Tõesti, me vingume end haigeks! Ma olen ikkagi kurb.

Võrdsusest

Tue, 31 Mar 2026 00:00:00 +0000

Kirjutan seda kui kahe täiskasvanud lapse ema ja erivajadustega inimene

Vahel tundub, et kasutame mõisteid, võrdsed võimalused ja võrdsed õigused, suht samatähenduslikuna, kuid kas see on õigustatud?

Õigus tähendab nii kohustus kui ka vastutust. Kõigil. Võimalused tähendavad sisuliselt aga võrdset stardijoont erinevate õiguste kasutamisel. Näiteks sotsiaalmeedias levivad meemid, kus stardijoonel oleva ema takistusteks on lapsed, söögitegemine ja pesumasin, samas isa stardijoon on tühi. Õnneks on selline lihtne pilt muutumas ja üha enam lööb mehi kaasa lapse kasvatamises ja pereelus tervikuna. Küsimus siiski jääb - kuid kuidas muuta stardijoonte võrdsemaks kõigile erinevatel stardijoontel?

Tervis või haigus stardijoonel

Kõik pole õnnistatud terve olemisega. WHO definitsioon käsitleb nii „vaimset, füüsilist kui sotsiaalset heaolu ja mitte vaid haiguse puudumist“ ehk ainult diagnoosist või selle puudumisest ei räägi me enam ammu. Erivajadustega inimeste vajadustest oleme rääkinud kogu taasiseseisvumise aja, kuid ikka ei ole võimalik kõikidesse hoonetesse iseseisvalt pääseda, igal pool ametnikega asju ajada mõnede meelte puudumisel või elada iseseisvat elu, kui su erivajadus füüsiliselt tuvastatav pole aga diagnoos või praktika seda kinnitavad.

Üha enam inimesi elab meie kõrval, igapäevaselt erinevate diagnoosidega, mis võivad olla nii paranematud, süvenevad kui ka enesetunnet ajuti oluliselt halvendavad. Tööandjad peavad teoreetiliselt selliste asjade arvestama ning töökohad sellele vastavalt kohendama, kuid tegelikkuses kardavad töötajad oma erivajadustest rääkidagi. Ikka lahtilaskmise ja toimetuleku hirmus.

Viimasel ajal tunneme lisaks igapäevaselt suurt muret vaimse tervise pärast. Kuid kas me ise, meie pere ja meie tööandjad saavad päriselt aru, kuidas vaimset tervist hoida, kaitsta ja toetada ning teevad selle hoidmiseks ka vastavaid samme?

Lapsed stardijoonel

Esimeses klassis tuntakse koolirõõmu ja enamasti soovitakse kooli minna. Emad-isad närvitsevad selle üle millisesse klassi ja kooli laps saab (loe: saab panna), aga lapsed ju ei paanitse? Laps peab saama suhelda omavanuste lastega, säilitama koolirõõmu ning avastama oma anded. Me ei taha lapsi selekteerida, vaid tahame anda lastele võrdsed võimalused koos võrdsete õigustega. Mida see praktikas tähendab?

Ülienergilistel lastel peaks olema koolis sama huvitav kui neil, kellel võtab ülesande lahendamine rohkem aega. Vajadusel saadakse abi õpetajalt, kuid miks mitte ka kaasõpilaselt? Ehk peaksime kohe algklassidest peale õppima ja õpetama rohkem märkama ja abistama ka teisi lapsi. Üheskoos õppimise, ühiselt tegemise, meeskonnatöös kaugemale jõudmise kogemuse saab anda kaasa juba mängudega. Lapsed oleksid selleks kõigeks ju valmis, kuid kas ka vanemad?

Viimasel ajal on avaldatud mitmeid artikleid teemal: kas lapsed ei tohi enam käia muuseumis ja teatris koos õpetajaga? Tegelik küsimus kõlab: kas lapsevanemad võivad maksta koolile raha või mitte? Vastus on lihtne – muidugi võivad. Kõik, kes soovivad ja teevad seda vabatahtlikult on teretulnud igale poole raha andma. Olgu selleks siis kool või erivajadustega inimeste ühing või kasvõi erakond. Oluline on, et kõik selle annetuse tegijad teevad seda vabatahtlikult ning oluline, et annetust kasutatakse kõigi hüvanguks ehk sihtotstarbel, milleks annetus tehti.

Võrdus kõige laiemas tähenduses

Erivajadusega lapsed ja erivajadustega täiskasvanud on kõikjal meie ümber. Tegemist on sageli ka inimestega, kelle puhul pole alati kõrvalt vaatajatele näha või teada, et inimesel üldse on mingi erivajadus. Osa nendest inimestest ei soovi sellest rääkida, osa sooviks aga ei julge, ometi on neid inimesi järjest enam.

Lapsed alustavad kooliteed puhta lehena. Milline lugu sinna puhtale lehele kirjutatakse sõltub täiskasvanutest, aga ei tohi sõltuda rahast. Inimeseks kujunemisel on suur roll kodul ja loomulikult ühiskonnal tervikuna. Kodust tulevad kaasa hoiakud – kas õppimine on tähtis, kas kultuur on oluline, kas õpetaja on tark, kas kool on tore? Kinnitused nendele väidetele tulevad koolis õpetajatelt ja klassikaaslastelt.

Ühiselt tehtud tegevused edendavad töökultuuri tööl ja kujundavad laste suhtumist kooli. Kahjuks ei jõua või pole võimalik (rahaliselt) igal perekonnal viia lapsi teatrisse, küll aga on olemas võimalik minna koos lastega muuseumi (kasvõi tasuta päevadel), kuid kõik täiskasvanud ei pea seda oluliseks. Kui õpetaja võtab sisuliselt lapsevanema rolli ja tutvustab lastele kultuuri või kui kool võimaldab lapsele rohkem kui kohustuslik õppekava nõuab, siis on see kindlasti äärmiselt teretulnud. Andes kõigile lastele võrdsema stardijoone ellu astumiseks. Oluline aga, nii tööl kui ka koolis, on üksteise märkamine ja otsus, et kedagi ei jäeta hätta, kedagi ei jäeta maha.

Iga täiskasvanu, kes on lapse kõrval, peab olema eeskujuks oma hoiakute, suhtumise, igapäevase käitumisega. Iga täiskasvanu teiste täiskasvanute keskel peaks niisamuti olema eeskujuks teistele. Kuid kas me oleme?

Lahendused

Koolil on võimalik mõjutada laste arengut, leida üles nende erinevad võimed ja anda võimalused uute tegevuste proovimiseks. Kõik, mis ei mahu riiklikku õppekavva, aga koolil ja õpetajatel on võimalik lisaks pakkuda, saab olla rahastatud vabatahtlikest annetustest või kohaliku omavalitsuse poolt. Meil on koole, kus seda ka kasutatakse ja ei jäeta ära varasemalt planeeritud õppekäike muuseumitesse ja ostetakse endiselt teatripileteid. Osa koole ja lapsevanemaid aga püüab endiselt leida süüdlaseid ning katkestab varem planeeritut.

Läbi aegade on just koolijuht see inimene, kes on leidnud lahendused, hoidnud õpetajaid ja õpilasi. Kool on organisatsioon, kus töökultuur on sama tähtis kui ka teistes organisatsioonides. Areng, pidev õppimine, noortele suunatus, eeskuju aga on ilmselt tähtsamal kohal kui kusagil mujal. Koolijuhi suhtumisest, hoiakutest ja lahendustele orienteeritusest sõltub ka täna, kas vabatahtlikku raha kogutakse edasi ja lapsed käivad õppekäikudel või mitte. Keegi pole seda ära keelanud!

Töökultuuris erivajadustega inimestega arvestamisel on meil aga kõigil veel väga palju ära teha. Mina, siiratud kopsudega inimesena, olen näiteks eriti vastuvõtlik viirustele. Paljud inimesed minu ümber arvestavad sellega ja hoiavad minust eemale kui neil on nina nohune, osa aga leiavad lihtsalt, et peaksin kogu aeg siis ise maskis olema, sest see on minu probleem. Lihtsamatest näidetest: inimene võib tuikuda tänaval, mitte purjus olles, vaid hoopis mõne terviseprobleemi pärast või vajada seismise asemel tooli istumiseks, sest tal on näiteks madal vererõhk või ta tuli tööle otse kiiritusravilt.

Enamasti muutuvad inimesed empaatilisemaks siis kui ka neil endal on tekkinud mõni erivajadus/terviseprobleem, kuid nendele teemadele peaks mõtlema iga tööandja juba olulisele varem kui keegi julgeb oma erivajadustest rääkida. Erivajadused on uus norm.

Võrdsed õigused ei tähenda alati automaatselt võrdseid võimalusi, kuid peame ühiskonnana püüdma neid teineteisele lähendada. Igaüks saab mõelda mida konkreetselt ära teha, et märgata inimest enda kõrval, olgu see siis laps või täiskasvanu. Igaüks saab olla homme natuke parem versioon iseendast. Igaühe üks väike samm aitab ühiskonda tervikuna areneda. Teeme kõik selle väikese sammu ja märkame päriselt inimest, koos tema heade omaduste, väikeste vigade ning erivajadustega.

EMO uks päeval kinni või mitte?

Tue, 10 Mar 2026 00:00:00 +0000

EMO ja perearstisüsteem on omavahel tihedalt seotud - need on tegelikult mõlemad esmatasandi teenused. KUI perearst on kättesaadav tööpäeviti alati kell 8-18, siis võiks teoreetiliselt EMO uksed sel ajal sissejalutajatele suletud olla ehk vaid kiirabile avatud.

Mis on sellise lahenduse vastu?

1. Väidetavalt jalutab iga nädal vähemalt üks inimene EMOsse, kes oleks jäänud kiirabi kutsudes hiljaks aga nüüd jäi ellu.
2. Perearstide vastuvõtud on täis ja iga inimene igal suvalisel hetkel sinna ei pääse, mõni teema aga vajab ikkagi kohest sekkumist
3. Pole mõtet kutsuda kiirabi, kui jõuan ise kiiremini kohale ja a la veri lahmab, luua on katki jms, kus on suht selge et perearst ei saa aidata
4. Inimesed on siis segaduses ja ei tea kuhu täpselt pööduda või veel hullem - ootavad nn kellaaja kukkumist, et siis ikka EMOsse minna

Mis on sellise lahenduse poolt?

1. EMO koormus võiks teoreetiliselt väheneda päevasel ajal
2. Oma perearst tunneb patsienti kõige paremini ja saab paljudel juhtudel ehk isegi paremini aidata
3. EMO visiitide analüüs näitab, et päris suure hulga pöördumisi peaks saama esmatasandil lahendatud ja siis jääks EMO seda kõige enam vajavatele pöördujatele

KUIDAS siis ikkagi teha?

1. EMO avatud kiirabile kell 8-18 ja tervisekeskused/perearstid olemas kella 18ni sh nn valve - esmatasandi abi. Siin võiksid toetada ja tegutseda ka KOVid, koos tervisekassaga ja pakkuda nii mõneski kohas valve - esmatasandi teenus kuni kella 21ni.
2. Juhul kui inimesel on vaja EMOst abi ja kiiremini jõuab kohale on ilma kiirabita, siis helistatakse kiirabisse, et olukorda kirjeldada ning kiirabi annab teada EMOsse, et selline pt saabub või inimene helistab perearstile ja siis perearst kinnitab, et tuleb minna EMOsse, sest probleem on "kahtlane" aga tal pole vabu aegu ja siis teavitab niisamuti ka perearst EMOt saabuvast patsiendist.
3. Juhul kui inimene on EMO ukse taga abivajadusega, siis ta sisse ikka saab AGA kui tegemist pole EMO olukorraga ja patsient saab valve-esmastasandile pöörduda, siis saadetakse ta sinna ning teda EMOs ei teenindata
või kui EMOs pakutakse talle teenust, siis tuleb selle eest tasuda kõrgema omaosalusega.

Mina ise olen saadetud ja omal jalal liikunud perearsti juurest EMOsse, kaasas kiri miks ja asjad liikusid väga kiiresti. Ma olen saanud eriarstilt telefonitsi soovituse minna EMOsse ja saanud seal kurjustada. Ma olen omal jalal läinud EMOsse ja saanud kurjustada, et ma ei kutsunud kiirabi. Ma olen kiirabiga saabunud EMOsse ja ikka vaielnud kohapeal selle üle mis mul viga on. Ma olen jalutanud EMOsse ja tulnud sealt sama targalt tagasi soojade soovitustega väheseks tegevuseks aga hing rahul, et asi üle kontrollitud.

Mida ma sellega tahan öelda - on miljon põhjust, miks inimene tahab ja vajab EMOsse pöördumist, kuid harjumuse jõud on suur meil kõigil. Miks mitte proovida harjumust siiski muuta?

Nüüd on lisandunud aspekt, et triaažiõde võiks vaadata ja otsustada kas patsient saata tagasi või mitte. Tähelepanuta on jäänud oluline aspekt - triaaž on sisu poolest patsientide "sorteerimine" ehk otsus on - kas sinu probleem on pakiline või kannatab oodata. AGA kui lisandub võimalus "ära saata", siis peaks lisaks triaažile toimuma siiski inimese läbivaatus ja hindamine - ikka selleks et mitte midagi "maha magada". Mõtlemise koht - mida me tegelikult sellega muudame ja kas inimene rahuneb?

Muidugi töötavad kõik uued mõtted-asjad siis paremini kui neid kasutatakse komplektselt ehk mitu uuendust paralleelselt + inimeste teadlikkuse tõus.

MIKS lähevad inimesed EMOsse, kui neil justkui selleks vajadust pole?
Tegelikult on selleks kaks peamist põhjust 1. neil on hirm 2.neil on uskumus, et seal saab vajalikud uuringud kiiresti tehtud ning tõde selgub ruttu
KUI neid kahte põhjust poleks, siis kukuks EMO " ise külastavate" inimeste arv olulisel määral.

Ideid? Vastuväiteid?
Muideks kui ei proovi, siis ei saa ka teada, kas see töötaks

Emotsioonid laste arvelt?

Mon, 02 Mar 2026 00:00:00 +0000

Viimasel ajal on kirgi kütnud mõte justkui ei tohiks enam kooliõpilaste teatripiletite või muuseumikülastuse jaoks raha koguda. Nagu sageli juhtub "tõlkes", siis on siingi kaduma läinud tõde.

Mina kasvasin üksikema lapsena. Meil ei olnud alati kõigi soovide ja vajaduste täitmiseks raha. Nii jäi mul näiteks klassiekskursioonil käimata ja mäletan “maha jäämise” tunnet. Samal ajal käisin ma tasuta ja vabatahtlikult kooli laulukooris, ujumistunnid olid tasuta aga kohustuslikud nagu ka suusatunnid. Kellel polnud suuski, sai need koolist laenata. Muusikakoolis käisin ka, selle õppemaksu ja vahendeid aitasid katta, kergelt omavahel võistlevad, vanaemad. Igal poole ei käinud ma muidugi "vabatahtlikult", vaid ema veenmisel.

Meie oleme abikaasaga üle kasvatanud kaks last, poisi ja tüdruku. Ühel neist oli hobiks korvpall ja kitarrimäng ning teisel iluvõimlemine. Kallid hobid mõlemal, sest sisaldasid nii erivarustust kui ka (välis)võistluseid. Koolis käidi laulu- ja spordiklassis aga raha sealseteks tegevusteks juurde ei küsitud. Teatripileteid ja muid väikeseid kulusid ikka oli, aga mitte igakuiselt. Hobide ja võistluste puhul otsisid vanemad sponsoreid ning hoolitsesid selle eest, et kõik lapsed saaksid osaleda. Õpetajad ja treenerid said ka kingid, kuid sadu eurosid (nagu praegu kuulen), sellele ei kulunud.

Täna on paljudel lastel võimalik õppida erinevaid põnevaid asju koolis ja kooli kõrvalt, rohkem kui kunagi varem. Probleem on täna selles, et kes kõik soovid ja vajadused ja anded kinni maksab?

Kohustuslik kooliharidus on Eestis igale lapsele tasuta. Nii on kirjas Eesti põhiseaduses (paragrahv 37) kirjas. Riik annab kohalikule omavalitsusele toetuse hariduse korraldamiseks ja riik ei kirjuta kõike omavalitsustele ette. Omavalitsusel on nii võimalus kui ka kohustus riigi toetusele lisada oma panus. Seega kohustusliku kooliõpetuse osas on vastutus ja vabadus riigi ning kooli pidaja (kohaliku omavalitsuse) vahel jagatud! Kas see on hea lahendus või mitte, see pole tänane küsimus.

Võtame faktid rahastamises - HTM lehel on lapsevanematelt raha "küsimise" juhend aastast 2022! Lapsevanematel on tekkinud õigustatud küsimus - kui palju ja mille eest on õigus koolil raha küsida. Õiguskantsler on selle küsimuse peale meelde tuletanud, et kohustuslik haridus on põhiseadusest tulenev õigus. Ehk tegelikult pole seadusandlikult või HTM poolt, mitte midagi muutunud!

Minul emana on selles diskussiooni samuti küsimusi - kui a la Antslas saab laps koorilaulus osaleda tasuta, siis miks Tallinnas peab lapsevanem selle eest maksma? Või miks muuseumid räägivad tulu vähenemisest (sest klassiekskursioone tühistatakse) ja ei otsi koos omavalitsuste või hoopis kultuuriministeeriumiga lahendusi? Või miks mõned koolijuhid lõpetavad koolides erinevaid tegevusi, näidates demonstratiivselt, et ministeerium on keelanud neid teha, kuigi midagi pole seadusandlikult muutunud?

Tasakaalustuseks aga võiks iga lapsevaneam vastata kahele küsimusele: lapsevanemal on kohustus oma lapsele anda eeskuju - kas me teeme seda piisavalt? Lapsevanem saab toetada õpetajat lapse annete avastamisel - kas me toetame igakülgselt õpetajat?

Lahenduseks on selged kokkulepped kohustustes ja rahastamises.

Vanema eeskuju, lapsega arutelu ja vanema roll on äärmiselt suur, et laps valiks osalemise erinevates huvitegevustes. Pärast lapsevanemate osa tuleb kool ja õpetaja. Kõigil lastevanematel pole võimalik, kõik ei pea vajalikus, kõik ei märkagi lapses geeniust või lapse annet. On suur õnn, kui seda märkab õpetaja. On rõõm, kui õpetaja tahab lapses äratada huvi uute tegevuste, kultuuri või spordi vastu. Meie kohustus lapsevanemana on seda toetada, nii palju kui võimalik. Niisamuti on kooli juhil kohustus neid tegevusi toetada ning õpetajate kaelast see kohustus ära võtta.

Vabatahtlik osa koolis toimuvast või lisaks pakutavast ja selle rahastamisest, saab olla kokku lepitud kooli pidajaga ja lapsevanematega.

Lapsi saavad ikka inimesed, mitte riik. Ükski laps ei pea jääma kõrvale, sest pere majanduslik olukord ei võimalda osaleda. Ükski lisategevus koolis, ei saa panna üksikvanemaga pere keeruliste valikute ette.

Ükski õpetaja ei pea jääma üksi erinevaid tegevusi korraldades ning raha kogudes, siin saavad aidata koolijuhid ja kohalikud omavalitsused. On see siis sihtasutus kooli juures või omavalitsuse fond/korraldus koolide jaoks, aga me kõik peame hoidma lapsi. Ühiselt otsides parimaid praktikaid ja käima lükates mõistlikke rahastamiskorraldusi, saavad kõik lapsed jätkata suusatundide, laulukooride, teatrite- ja muuseumikülastustega.

Hoiame lapsi ja nende õpetajaid!

Kas sünnitamisest ja väljasuremisest rääkimine tõstab sündivust?

Wed, 25 Feb 2026 00:00:00 +0000

Lapsi sünnib vähe. Liiga vähe. Viriseijaid, analüüsijaid, arvajaid selle erinevate põhjuste osas on palju. Lastest ja "väljasuremisest" rääkisid nii peaminister Tartus kui ka president Tallinnas. Vaadates ringi noorte seas avatud pilguga, siis põhjuseid ei pea üldse nii palju otsima ja analüüsima.

Olen sügavalt veendunud, et RAHA ei ole põhjus miks lapsed sündivad või sündimata jäävad.

Täna võib olla üheks väga oluliseks põhjuseks hoopiski isikliku kinnisvara soetamise võimatus. Vaatad korterite hindu ja minestad. Kes ostaks endale 100 000 euro eest 19m2 korteri, et seal last kasvatada või kellel on tööelu alustades selline sissetulekut, et 3 toalise korteri ostuks võtta laenu 400 000 eurot?

Eesti on kinnisvara omanike poolest rikas. Meil ei ole pärandatud kortereid, mida mitu põlvkonda järjest kinni püüaks maksta. Meil ei ole normaalset üüriturgu, kus võiksid, üürides elupinda, kogu elu mööda saata. Meil on traditsiooniliselt, igal eestlasel oma kodu, on selleks siis korter või maja aga enamus meist püüdleb isikliku eluaseme poole. Kui oleks võimalik vanemate juurest välja kolida ning eraldi elada nii, et kogu sissetulek ei läks vaid söögile ja korterile, siis oleks täidetud kõige olulisem tingimus pere loomiseks.

Lastetoetused on ehk aga hoopis igand? Lapsed peaksid hoopis saama riigi poolt pakutavaid teenuseid võimalikult väikese omaosalusega. Ükski asi ei saa olla tasuta aga kõik vajalik peaks olemas olema - nii lasteaia kui ka koolikoht, huviringides käimise võimalus ning turvalisus ise liikuda.

Muidugi on pere loomiseks vajalik võrdse! partneri olemasolu ja siingi on omad takistused. Muidugi on ebastabiilne poliitiline olukord Euroopas ja sõjahirmul omad negatiivsed mõjud. Muidugi on lisaks veel tervisemured, mis kimbutavad üha nooremaid või siis ka neid, kes soovivad oma esimest last saada 40nendates ...

KUID riik ei saa kuidagi nõuda, sundida või raha külvates loota, et olukord paraneb ja äkki hakkab lapsi sündima oluliselt rohkem. Ükski probleem ei lahene ühe kindla lahendusega, vaid ikka komplekselt. Laheneb siis:
- kui ühiskonnana toetame noori, nende pere loomist ja hakkamasaamiseks vajalikku elukutse omandamist
- kui perel on võimalik soetada endale eluase, kus last kasvatada
- kui ühiskond peab normaalseks laste olemasolu ja kaasamist kõikjale
- kui lapsi tahetakse
- kui lapse saamisel ei pea muretsema igapäevase toimetuleku üle sh lasteaiakoha olemasolu või huviringide võimaldamise pärast
- kui me teame, et laps saab arsti juurde ja vaimse tervise tuge kui ta seda vajab
- kui me teame, et lapsel on koolis turvaline ja laps armastab õppida.

Turvaline Eesti, kus elavad õnnelikud inimesed - see tõstab sündivust.

Saatekirjad tervishoius

Fri, 20 Feb 2026 00:00:00 +0000

Mul on ettepanek - lõpetame ära igasugused saatekirjad. Miks? Täna võib sul olla saatekiri aga pole arsti aega või siis sul pole saatekirja aga ikka pole arsti aega.

Veel hullem - sul pole isegi järjekorda, vaid telefon mille otsas istuda konkreetse kuu alguses, et vähemalt püüda aega saada ...

Rakendame e-konsultatsioonid + otsesuunamised "ühe arsti" poolt "teise arsti" juurde kuni aja kinnipanemiseni "arsti poolt". Arsti on siinkohal jutumärkides, sest see võib olla ka õde või mõni muu tervishoiutöötaja. Oluline pole siinkohal see, et kes täpselt kelle juurde suunab, vaid see et patsient ei pea kellegi juurde aega taga ajama. Võtame patsiendilt selle võimaluse ära, kui vaja siis ta saab selle aja tervishoiusüsteemist.

KUI patsient pöördub esmastasandile abi saamiseks ja näiteks õde tegeleb tema probleemiga, siis saab pereõde abi perearstilt või siis on esmastasandil olemas eriõde ja kui patsient on pöördunud eriõe poole spetsiifilise küsimusega, mida eriõde lahendada ei suuda siis saab koos perearstiga otsustada eriarsti või mõne muu spetsialisti konsultatsiooni vajaduse.

KUI patsient liigub perearsti juurde ja perearstile käib probleemi lahendamine üle jõu, siis teeb perearst e-konsultatsiooni järgmisele tervishoiutöötajale.

EELDUS - et esmastasandil on kõik teinud oma tööd kvaliteetselt, eelnevalt on tehtud võimalikud uuringud ja info kolleegile , kuhu e konsultatsioon tehakse, on põhjalik ehk piisav järgmise tervishoiutöötaja jaoks

e-konsultatsiooni tegev tervishoiutöötaja kas
1. vastab kirjalikult perearstile ja annab edasisised juhised VÕI
2. kutsub patsiendi kohale st annab ka kohe aja, millal pt peab arsti juurde tulema

Muidugi võib juhtuda, et patsient jääb haigeks või tekivad sellised perekondlikud põhjused, et tõesti pole võimalik antud ajal kohale ilmuda aga aega muudetakse haruharva. Ning kui seda on vaja teha korduvalt, siis võiksid rakenduda ka mingid omavastutuse lahendused.

Muidugi tähendab see tööandjatele ja kogu ühiskonnale teadvustamist, et
1. inimesed ei saa ja ei käi enam niisama arsti juures, vaid kui juba on aeg, siis tuleb minna
2. määratud aeg on "püha" ehk teised inimesed on samuti järjekorras ja kui sind on juba kutsutud, siis on praegu õige aeg asjaga kohe tegeleda

Mida me võidame:
1. kohutavalt palju aega kus inimesed otsivad ise arsti aega
2. muudame ravijärjekorrad loogilisemaks ehk neil kellel on kiiremini vaja, on lootust ka kiiremini õige abini jõuda,
3. vähendame igasugust lisatööd haiglates,
4. õpime ehk lõpuks normaalselt kolleegidega suhtlema ja kirja panema olulise nii, et teised sh ka patsiendid, asjadest aru saavad
5. patsiendid jõuavad õigel ajal õigema abini
6. stress tervishoiutöötajal väheneb
7. mis meil kaotada on?

Tervishoid ja omaosalus

Wed, 11 Feb 2026 00:00:00 +0000

Mulle meeldivad analüüsid ja võrdlused, mida saab lugeda Andres Võrk facebooki lehelt. Mulle meeldivad Kaija Kasekampi mõtteavaldused, sest ka need baseeruvad analüüsil ja teiste riikide võrdlusel. Mulle ausalt ei meeldi kui leitakse, et mingi x mudel, mingist y kohast oleks Eestile parim.

Miks me ei usalda iseennast?
Me ju näeme ja tervishoius töötavad inimesed teavad, mis on päriselt valesti ning mida tuleks teha teisiti. Nõus, et elame tervishoius täna kui kommunislikus unelmas. Küsimus pole ju raha juurde andmisest või selle leidmises, vaid endiselt põhialustes, süsteemis ja olemasoleva raha kasutamises.

Kvaliteet ja selle nõudmine on üks viise uute lahendusteni jõuda. Enne aga peaksime iseendalt küsima - kas me teame mida me tahame? Kas me oleme valmis ütlema, et kehva kvaliteediga teenust me enam ei paku või uuendusmeelsuseta kolleeg ei saa enam (iseseisvalt) töötada või patsient peab ka ise midagi oma tervise heaks ära tegema? Paraku just sellised rasked küsimused on meil vastuseta.

Inimeste vastutus oma tervise eest on teemaks juba pikka aega. Öeldakse, et siin on nii palju vastukäivat infot, et ühtki repressiooni ei saa kasutada. Vaatamata sellele, et suitsetamine, alkoholi tarvitamine, ebatervislik toitumine jms mõjutab ehk meie tervist vaid 50% aga siiski on selge, et mõjutab. Me pakume nende harjumuste puhul nõustamist, tuge ja seega oleme loonud võimalused inimesel enda harjumusi muuta.

Me ei saa alati kõiki ebatervislikke harjumusi seostada konkreetse haiguse tekkega, kuid kui on juba palju tõendeid et need kehvad harjumused mõjutavad tervist olulisel määral, siis me saame tungivalt soovitada nende harjumuste muutmist kui inimene saab nõuda ravi. Kui inimene järgib tervishoiutöötaja soovitusi siis on asjad hästi, kui mitte - siis tuleks rakendada järk-järgult teisi meetodeid. Kindlasti on erinevaid meetodeid aga miks mitte kaaluda kasvõi sotsiaalmaksu tõstmist enda tervise kahjustamise eest? Täpsustuseks - kõik ei pea kohe max mahus rakendama aga kui inimene üldse ei hooli enda tervisest? Juhul kui suitsetamise, alkoholi tarvitamise jms sõltuvuse selge mõju erinevatele, sh ka juba olemasolevatele, diagnoosidele on olemas ja inimene mitte midagi ette ei võta, siis kas tervishoid peab andma endast 150%? Vabadusega käib alati kaasas vastutus.

Alustada võib ka lihtsamast - alustame visiiditasu tõstmist inimestel, kes "magavad maha" kokkulepitud arsti või uuringu aja, mille tõttu meil ravijärjekorrad pikenevad ning uuringumaterjalid prügikasti lendavad.

Mina ja minu eriline tervis

Wed, 04 Feb 2026 00:00:00 +0000

2025 aasta sügis oli raske ja hall ja suisa masendav. Trenni teha jaksasin vähem kui tavaliselt, kuid kõnnitud sai piisavalt. Viimase poolaasta jooksul on mu elus toimunud nii palju asju aga kõige enam mõjutas mind kindlasti ema haigus, tervenemine ja surm. Loomulik aga raske.
ps virisemise postitus, seega ei pea lugema

Kuidas ma siis ennast päriselt tunnen?
Palju, sellest enesetundest, on väidevalt vanuses ja menopausis kinni :) Nende vaevuste leevendamiseks ma mingeid ravimeid lisada ei saa, seega tuleb tavaliste vahenditega hakkama saada, milleks on ...
- rohkem liikumist
- vähem magusat
- piisavalt und
- vähem stressi
- hoida elu tasakaalus
ja olla lihtsalt ise ilus, sest iluopid pole minusuguse puhul ka näidustatud.

Kukepea eks?
Olen loomult selline, et tahaks ikka asjad korda ajada, probleemid ära lahendada ning inimesi, kes hädas, aidata. Mõistan, et kõik ei ole alati minu teha ja suudan nii mõnedki korrad end tagasi hoida (et mitte kõhuli joostes end pikali visata) aga mitte alati. Lapsed on nüüd hakanud kamandama, et ma kõike ise ei teeks. Väheke vist mõjub see positiivselt.

Tegelikult ja päriselt
- valutavad mu pöidla ja nimetissõrme liigesed või närvid või krt teab mis seal nii palju valutab, et see segab juba tavalist elu. Reumatoloog on öelnud, et võta valuvaigisteid ja loodetavasti läheb menopausi möödudes paremaks :) aga ma ei taha valuvaigisteid võtta! Õppisin ära, et sukapükse saab jalga ka ilma pöidlaid kasutamata. Võta nüüd kinni kas olen osav ja nii jääbki või peaks sellega ikka millalgi tegelema?
- söön iga päev magneesiumi aga sääre lihaskimbud krambitavad ikka, seega määrin magneesiumit peale ka. Kokku ikka tohutu kogus, mis sisse ja välja saab manustatud. Endal on tunne, et lõhnan nagu magneesium.
- ei saa süüa tomatit jt hapusi ning teravaid toiduaineid, kuigi need mulle maitsevad, sest siis hakkab magu täiega jonnima. Söön küll pantoprazoli, hoian annuse minimaalse, aga 8 aastat - peotäis ravimeid päevas annab ikka tunda. Eks ma püüa isusid taltsutada ning süüa "maitsetumaid" toite.
- ei suuda (enamusel päevadest) kiirelt magama jääda, sest probleemid koos võimalike lahendustega, kappavad mööda mu aju ringi (nüüd tänu isikliku elu keerdkäikudele veel eriti), vahel on kurvad mõtted ja vahel on pea lõhkemas, sest ideid on nii palju. Huvitaval kombel valutab mu pea nagu kellavärk alati 3 päeva enne täiskuud ja peale täiskuud jääb peavalu järgi. Mediteerimine, liikumine värskes õhus teevad ainult pea selgemaks. Olen testinud kõikvõimalikke sõjaväelisi ja meditatsiivseid uinumist soodustavaid versioone aga ideaalselt pole veel leidnud .. Aga vb ma olen juba nii kogenud, et polegi varsti enam vaja nii palju magada?
- suhtlemisintensiivsus on selline, et tahaks reedeti täiesti vait olla, häälepaelad ei pea vastu
- haigustüdimus on peal ... kuigi saan aru, et eluks vajalik on võtta ravimeid õigel ajal ja õiget moodi, hoida iseennast ning olla ettevaatlik jne aga on ikka nats hirmus küll mõelda, et olen juba 20 aastat oma harvikhaiguse diagnoosi, esialgsete (ravi)eksperimentide ja tohutu koguse ravimitega tegutsenud.

Tööalaselt
- EÕL on vaja uut president
- Tartu Tervisehoiu Kõrgkoolil on vaja uut rektorit
- Eesti 200 oleks vaja kommunikatsioonijuhti
- Eesti tervishoid vajaks korralikku restarti jne
ja ma olen kõiges selles osaline, sest ma tahan!

Mis on kõige selle juures hämmastav - ma olen jube rahulik. Elukogemus?
Ei tea tegelikult. Ja kui olen ikka väga (üle)väsinud, siis tigetsen vahel tegelikult ... Tunnen kaasa sellistel puhkudel eriti abikaasale ja tänan ekstra, aga ... eks ma ülejäänud aja olen jälle nii super, et küll ta üle elab :) ning eks meil kõigil ole oma vead ju?

Seega - ega mul tegelikult suur midagi viga polegi :)
Keskmises vanuses Eesti keskmine naine, eks?

Minu ema suri

Mon, 26 Jan 2026 00:00:00 +0000

Alles käis mu ema südameopetatsioonil ja nüüd teda enam ei ole.
Matusedki peetud.

Tühjus tuleb alati hiljem.
Esimesel nädalal on vaja nii palju teha:
1. korraldada matuseid, mis tähendab palju väikeseid otsuseid - perearstiga kontakt, et saada surmatunnistust (muideks meil on Eestis kokku leppimata kas surmatõend võiks liikuda vaid elektrooniliselt), matusekorraldajaga läbi rääkida krematoorium, kirst, aeg, koht, urn, lilled, kõneleja ja kõne;
2. peielaud - suurus ja söök, INIMESED kellele teatada ja nende kontaktid;
3. surmakuulutus kuhu ja milline ja kui suur,
4. urni matmine ja hauakivi/-plaat (mis meie puhul jääb alles suvesse)
5. otsustada kas kirst kinni või lahti, matused ja peielaud "üle elada"

Need osad olid tegelikult lihtsad, sest meil olid need läbi räägitud. Ja kus ise jäin stoppama, siis lapselapsed ehk meie lapsed, teadsid kindlalt kuidas vanaemale oleks meeldinud …
Lisaks tuleb siis veel
6. taotleda matusetoetust
7. lõpetada või muuta lepinguid/tellimused jms, mis siiani ema nimel, vahetada ema meiliaadress kõikjal enda oma vastu
8. algatada pärimisprotsess
9. korrastas ema elamine sh viia ära toit toidukappi ja jagada seda naabritega, vaadata üle kelder et kergesti riknevaid asju kuhugi maha ei jääks
10. võtta elektri ja veenäidud, vaadata üle kõik olulised paberid.

ja lõpuks, rääkida, rääkida, rääkida, rääkida omavahel lähedastega, et keegi ei jääks kurbade mõtetega üksi.

Mina kõnelesin ema matustel, kirjutasin pika kõne ja suutsin selle kenasti ette lugeda/maha rääkida. Matusebüroo pidas seda pigem kummaliseks ja ei kiitnud seda heaks. Ema aga ei tahtnud, et räägiks keegi, kes teda päriselt ei tundnud.

Ema tahtis et kohaletulnutele antakse süüa aga meelest tuli pidada, et "ega nad Siberist jala ei tulnud" ja seega valisime söögid, mis olid korraldajatele "ebatraditsioonilised" aga emale meeldivad ning kõik kohaletulnud jäid rahule.

Matustel ei olnud traditsioonilist muusikat, lapselaps mängis alustuseks kitarri kui inimesed tulid ja avaldasid kaastunnet. Matused lõpetas hoopiski laul, mis tuli kõlaritest. Matustel oli palju toredaid meenutusi nii minu kõnes kui ka peielauas.

Matused olid ise tehtud ja inimlikud. Mitmel korral jõudsin mõelda: on aeg et muutuksid ka meie, eestlaste, matusekombed. Muidugi mitte neil, kes teavad täpselt kuidas nad oma matusekorraldust tahavad aga viin, kartul, kapsas ja sealiha on oma elu ära elanud. Alkohol ei peida leina.

Mina ei nutnud matustel. Minu pisarad kuuluvad mulle, mitte maailmale. Muidugi leian end seismas ja mõtlemas mõtteid, mis on kurvad. Muidugi leiad asju, mida tahaks veel emaga koos teha. Muidugi lähevad silmad veekahkvele, kui astud tema korterisse ja võtad kätte tema asjad. Kuid kõik oli räägitud, palju oli tehtud ning alati tahaks pisut veel.

Lõik matusekõne lõpust:

Mitte ükski surm ei tule mitte kunagi päris õigel ajal. Isegi siis kui inimene on väga haige ja suisa surma ootab. Vahel võib tulla surma hilja või vara aga see ei tule mitte kunagi täpselt siis kui on õige aeg, sest õiget aega polegi.

Ilmselt jääb peaaegu alati tunne, et oleks olnud vaja veel natuke aega. Emal olid plaanid. Plaanid nii selleks nädalavahetuseks kui ta suri kui ka järgmiseks. Esmapilgul tundub ju alati ebaõiglane kui plaane ei saa ellu viia AGA mõelgem teisiti

Kui on plaanid on lootus

Kui on lootus siis on kergus ...

On loomulik matta oma vanemaid. Ükskõik kui raske see ka pole.

Kas Eestis on liiga palju haiglaid?

Tue, 13 Jan 2026 00:00:00 +0000

Eestis on haiglaid parasjagu, kuid paljudes haiglates on liig palju teenuseid. Tundub jabur mõte, sest meil on järjekorrad? Kuid miks ma siis ikkagi nii arvan või kas me sellele PÄRIS ÕIGET vastust teame kui palju meil Eesti haiglaid on vaja?
Täna keskendun haiglateenustele.

Kuidas aru saada, et me pakume liiga paljudes haiglates liige palju teenuseid? 1. Meil ei ole aga juba väga ammu piisavalt tervishoiutöötajaid ehk mitmed väiksemad haiglad toimetavad ajutiste töötajatega, kellel on päriselt rahaliselt kasulik mõnes teises haiglas valveid teha.
2. Päris palju räägitakse sellest, et konkurents tervishoius on hea asi. Meil on konkurents tervishoius toimunud väga pikalt. Mida head on see meie tervishoidu siis toonud (peale erameditsiini)?

Haiglad on kogu selle perioodi “võidurelvastunud”. Mida rohkem teenuseid ja mida rohkem tehnikat, millega teha uuringuid, seda rohkem raha tervisekassalt. Sellise "lahendusega" kaasneb ühe ja sama teki kiskumine kogu aeg kellegi poolt kellegi pealt ära. Täna ei käi konkurents mitte ainult rohkematele teenustele, vaid eelkõige meie kasinale tervishoiupersonalile. Riik on reguleerinud paarkümmend aastat tagasi milliseid teenuseid peab osutama erinevates haiglates, haiglaliikide järgi. Samas teavad kõik, et need loetlelud on ammu aegunud, tervisekassa aga peab ka rahastamisel nendest lähtuma.

Me kõik tahame, et tark arst võtaks vastu meie koduukse kõrval. Täna tuleb Eestis aga kõva häälega välja öelda: see ei ole võimalik. Perspektiivis on meil kõigile siiski küsimus kui kaugele tervishoid päriselt meie kodust jääb - kas tuleb minna teise linna? Või mis üldse jääb igasse kodakohta alles?

1. Täna tuleb mõelda ja selgelt välja öelda: mis on miinimum teenus, mida peab igas haiglas, seega igas maakonnas, pakkuma?
2. Täna tuleb otsustada: kas regionaal, kesk - ja üldhaigla on üldse enam õige jaotus?
3. Täna tuleb mõelda: mitme kilomeetri kaugusel peaks olema nn kõrgema etapi teenused, et lõpetada kahjustav konkurents ehk teki üksteiselt kiskumine.

Tänane olukorda ei tee patsiendi olukorda paremaks. Kuigi vahel võib tunduda, et rohkem teenuseid = parem tervishoid. Kvaliteetne teenus, õigel ajal teenus, tugi patsiendile on need, milles me täna puudust tunneme. Me ei analüüsi pidevalt kui suurt mõju (täpsemalt: kahju) iga töölt eemal oldud päev meie majandusele omab. VB peaks otsustel lähtum ka sellest?

Analüüse on kirjutatud tervishoiust ja selle rahastamisest, kvaliteedist ja personalipuudusest päris palju. Otsuseid on aga kahjuks eriti ei tehta. Miks? Eelkõige seetõttu,et sõnad "kaotame", "vähendame", "muudame" põhjustavad tervishoius ning elanikkonnas paanikat.

AGA
ÄKKI SIISKI PIISAKS Eestile kahest haiglas, millede kliinikuteks on kõik täna olemasolevad haiglad? Riik peab kehtestama miinimumtaseme, mida pakutakse igas olemasolevas haiglas ning kahe suurhaigla kohustused. Kõik muu, mis jääb miinimumi ja maksimumi vahele, võikski olla suurhaiglate otsustada KUIDAS neid lahendada sh kas ja mida kohapeal miinimumile lisaks pakkuda ja mis puhkudel pigem patsienti edasi tagasi sõidutada. Täna me ju sõidutame tervishoiutöötajaid sh massiliselt ehk sõidavad igapäevased bussid AGA äkki oleks mõistlik, et sõidavad hoopis patsiendid?

Tänane tütarhaiglate süsteem on SISU poolest aeg luubis arenenud ning sedagi täiesti erinevatel põhimõtetel Lõunas ja Põhjas. Siiski on keskendunud tegevus täna pigem tehnilistele lahendustele sh IT võimekuse tõstmisele. Lõuna Eestis toimib ülihea üleostmistaktika, mis on eelkõige soodus üksikutele tervishoiutöötajatele, kelle töötasu konkurentsivõime seetõttu tõuseb. Isegi mitmetele haiglatele pole tänane süsteem enam mõistlik.

Kaua me hoiame pead tiiva all?
1. Meil ei ole piisavalt tervishoiutöötajaid ega finantse, et kõikides haiglates kõiki teenuseid pakkuda.
2. Meil on järjest suurenev nõudlus, mida tuleb juhtida.
3. Meil on tervishoiusüsteem haiglate poole kaldu, mis ei võimalda mitte kunagi, suuremat nõudlust kuidagi ohjata.

Muutused ja muudatuse on võimalikud vaid siis, kui teha neid mastaapselt, tervikuna üle tervishoiusüsteemi. Sealhulgas koos kiirabi ja perearstiabi, sotsiaalabi ja KOVidega. Tervishoiusüsteem on tervik, seda ei saa tükeldada erinevate osadena, rahastada teenuste hulga järgi ning lubada asju, mida me tegelikult ei saa endale lubada.

Inimese enese vastutusest, teadlikkusest ja käitumisest ma täna veel ei räägi. Ka see vajab selgelt teadvustamise, selgeid sõnumeid ja inimestel endal, oma tervise eest vastutuse võtmise mõjutamist. Uskumatult palju saab iga inimene oma tervise eest hoolt kandmisel ära teha ning seda tuleb jõuliselt teadvustada sh lapse-ea sekkumisi üleriigiliselt selliselt planeerida, et inimesed saaksid kauem terved püsida.

Teeme ometi päris otsused tervishoius ära!

Tervishoid ja IT süsteemid

Fri, 09 Jan 2026 00:00:00 +0000

Tervishoiu ja sotsiaalsüsteem ei "räägi" omavahel. Tervisehoiusüsteemis olevad süsteemid ei tee seda ka. IT maailmas on näiteks ühes kohas haigla asjad, teises kohas kiirabi, kolmandas kohas perearstiabi ja nii ei saagi kokku päris pilt ühest päris inimesest.

Infosüsteeme on püütud putitada nii ja naamoodi. Igaüks tahab oma ja kunagi pole piisavalt raha, aega ja inimesi, et maha istuda ning uus IT skeem joonistada, asjad kokku leppida. Ühiselt, millegi kokku leppimises, oleme me muidugi ka tõeliselt halvad.

Näiteks selline lihtne asi nagu ANAMNEES. Iga tervishoiuasutus teeb seda erinevalt ning iga kord uuesti kui inimene tervishoius kellegiga kokku puutub. Mõned aastad tagasi tehti suur töö ära ja pandi kokku anamneesi versioon, milles palju lahtreid, et kõik saaks valida ja lisada infot, mis konkreetselt konkreetses valdkonnas vaja. Põhimõttel, et iga järgmine spetsialist uuendab koos inimesega või uuendab inimene, lihtsalt olemasolevat infot. Anamneesist osa saaks olla nähtav ka sotsiaalsüsteemis ja nii et peaks patsient/tervishoiutöötaja/sotsiaaltöötaja tegema topelttööd. Asi jäi seisma, sest ilmus välja keegi kellele see ei sobinud.

Näiteks ühtne digilugu. Meil on haiglatel mitmeid erinevaid süsteem ja neid on analüüsitud mitu korda. Leitud on ka, et Eestis oleks mõistlik kasutada 1 või max 2 süsteemi AGA otsust pole. Loosungid asjade tegemiseks siiski juba on :) Ühtne IT süsteem, milles toimetaksid ringi kõik tervishoiu- ja sotsiaaltöötajad, tundub suisa utoopia. KUIGI see annaks inimesest tervik- pildi ja igaüks saaks oma vajadustest lähtuvale infole ligi ning kõigil kasutajatel läheks elu paremaks. Peamine vastuseis tuleb sellest et "vana infot ei saa uude üle tuua või see läheb siis üle tuues viltu". Päriselt või?

Lahendus on ju lihtne. Teeks ikkagi täiesti uue ja puhta IT süsteemi, sellise blokk-skeemiga, et saab sinna uusi tükke juurde liita JA jätaks vana süsteemi kõrvale aga mingiks x ajaks alles - ei tooks vanast kohe mitte midagi üle?

Olen 100% veendunud, et osa asju on sealt vajalikud aga selle info otsimine on vajalik 10-20% patsientide puhul. Uues süsteemis tekib varsti nii palju infot, mis on parem ja süstematiseeritum, et tõesti -vaid keerulisemate juhtumite puhul tuhlab keegi vanas süsteemis. 5 aasta pärast paneme vana süsteemi arhiivi, et oleks olemas, igaks juhuks. Uus süsteem peaks olema selleks ajaks "tootnud" juba nii palju andmeid, et enamust vanast vaja polegi.

Sellise otsuse puhul saaksime tõesti alustada nii nagu tänapäeval on mõistlik teha ja luua ühe süsteemi kõigi jaoks. Nii et patsient on süsteemi keskel ja kõik teenusepakkujad on tema ümber. Muidugi nõuab see suurt raha ja kiiret tegutsemist AGA kõik algab ikkagi otsustamisest!

Eesti tervishoid

Tue, 06 Jan 2026 00:00:00 +0000

Meie tervishoiusüsteem ei ole tervik. Kui inimesel on perearsti ja - õega vedanud, siis on hästi aga kui ei ole?

Mõned küsimused minu enda elust ja kogemusnõustaja kogemusest

Üks arst tegi e-konsultatsiooni teisele arstile. Teine arst kutsus patsiendi vastuvõtule, soovides eelnevalt veel mõne uuringu ära teha. Patsient läks teise arsti konsultatsioonile (sest kutsuti ja anti aeg), arst küsis - miks te siia tulite? Ja saatis patsiendi sama targalt ära. Probleem ei lahenenud
Üks arst kirjutas haige haiglast välja aga unustas öelda, et raviskeem on muudetud või ei mäletanud seda enam patsient. Õnneks see siiski avastati nädalake hiljem ja ravi sai jätkuda vastavalt ettekirjutusele. Nüüd aga ei tea keegi - kas ravi jätkub elu lõpuni selliselt või ... ?
Üks arst ei tea (sageli) miks teine arst on sellise ravi määranud, kuidas peaks siis patsient seda teadma?
Mida teha kui avastad haigla epikriisist infot, mida enne kuulnud pole aga mis tundub oluline?
Kes ja kui sageli peaks vaatama patsiendi raviskeemi üle, kui sinna on kuhjunud juba päris palju ravimeid sh valuravi ?
Kuidas anda tagasisidet tervishoiusüsteemile selliselt, et pärast ei saa ise vastu näppe kui "tüütu/vinguv patsient"?
Kuidas teada, mis on selle arsti või õe nimi, kellega ma päriselt suhtlesin või kes täna haiglas minu juures käis? Nimed pole loetavad või selgelt välja öeldud või pole isegi nimesilti olemas. VB käis ja rääkis hoopis koristaja?
Kui palju peaks haiglas arvestama inimese individuaalsete eripäradega? Näiteks sooviga varem magama minna või väga vara tõusta ja sellest lähtuvalt ka erineva raviskeemiga võrreldes haigla rutiinsetest aegadest?
Kas tõesti peab ikka veel inimese kell 21 üles ajama ja talle meelde tuletama, et enne magamaminekut peab pissile minema? Eriti kui patsiendil pole probleemi WC käimisega.
jne jne

---------
Saan aru sellest, et kõik ei püsi meeles või ei jää täpselt meelde. Mõistan, et arsti aeg on kallis. Samas olen ikkagi 100% veendunud, et kui ühe inimese jaoks on aega võetud pisut enam, siis ta ei küsi asju 100 korda üle ja saab ehk raviskeemiga paremini hakkama. Ise hakkamasaav inimene on parem ka tervishoiutöötaja jaoks. Epikriisis peaks info olema selliselt kirjas, et piisab selle väljaprintimisest, et informeeritud saab nii patsient kui ka järgmine tervishoiutöötaja.

Tänapäeval saadetakse inimene haiglast koju esimesel võimalusel, see tähendab kodus ravi jätkumist ja mõnel juhul veel pikalt. Seega peab meil olema teavitus perearstisüsteemis, et patsient on nüüd haiglast kodus. Epikriis peab sisaldama infot millises seisundis patsient koju läks sh kas ja kuidas saab ta toime elamistoimingutega. Õigel ajal õiged ravimid on määrava tähtsusega, et inimene ei satuks tüsistustega tagasi haiglasse. Sotsiaalsed tegevused sh kasvõi ravimite kättesaamine apteegist või toidu kojutoomine peaks olema kontrollitud! Vajadusel peaks liikuma just perearstisüsteemist info sotsiaalsüsteemi, et selle inimese abivajadus on hetkel suurem.

Meil tuleb erinevad tükid omavahel paremini ühendada ning töö INIMESE nimel peab saama koordineeritud! Meil on vaja IT lahendusi, mis ühendaks erinevate süsteemide info ja on ehitatud inimese ümber, mitte vastupidi.

2025 - head teed!

Tue, 30 Dec 2025 00:00:00 +0000

On olnud päris hull aasta
Samas - tohutult sündmusterohke ja põnev
NING pole olnud üldsegi halb
Hull võib ju olla ka hea?

Sellele aastal
vahetasin tööd
tütar läks mehele
tütar lõpetas ülikooli
käisime mehega pikal suvepuhkusel välismaal
olen pääsenud viirustest
kõigile meeldib töö mida nad teevad ja lastel on uued tööd
ema tervis on parem
laste peredel läheb hästi
minia sai esimese artikli esimesel doktorantuuriaastal tehtud
õe perel on kõik korras
sõbrad on nähtud
olen ise palju targem
tervisega on olnud keerulisem aga siiski kõik kontrolli all
uusi tegevusi, oskuseid on lisandunud
põnevust on olnud palju ehk pisut liigagi
KOV valimistel sain taas volikokku (aitäh minu fännid-valijad)
artikleid on kirjutatud ja avaldatud
EÕL sai kenasti üle antud
Tööelu ajakiri lõpetas ja mina seal kolleegiumis samuti
tegevus Tartu Tervishoiu Kõrgkooli nõunike kogus jätkub
Sai 30 dets välibasseinis ujutud, müts peas, sest lund sadas aga pimedus, kuu ja jõulutuled olid olemas!
Nüüd võib vana aasta tõesti ära minna

Aitäh, et see aasta lubas nii palju õppida, teha ja näha. Järgmisel aastal saan kindlasti veel targemaks.

ps mikrokraadi soovitusi?

Segadus või arutelu?

Mon, 22 Dec 2025 00:00:00 +0000

Kumb on parem - kas kabinetivaikuses sündinud seadused või avalik arutelu seadusemuudatuse sisu üle?

Mulle isiklikult tundub, et ajakirjandus tekitab rohkem paanikat kui arusaamist. Uurivat ajakirjandust jääb justkui järjest vähemaks. Varasemalt on olnud pigem ikka mure, et "kust need uued seadused" nüüd välja hüppasid, nüüd on jälle probleem "et justkui vaieldakse liiga palju".

Kas pole mitte nii, et vaidlustest sünnib tõde?

Minu arusaamise kohaselt on arutelud, isegi tulised arutelud, oluliselt paremad, kuid vaikiv kokkulepe. Juhina hindasin kõrgelt eriarvamusi, mitte lihtsalt vastuvõtmist või vaikivalt nõustumist. Olen kuulanud ikka endast targemaid ja leidnud erinevaid kompromisse. Muidugi võib olla "kõrvalt vaadates" raske ja tihti tajutakse ka emotsionaalseid arutelusid kuidagi "tigedatena". Sageli on aga tegemist pigem emotsionaalse teemaga konkreetse inimese vaates, kellel võib jääda märkamata tervikpilt või siis hoopiski vastupidi. Osa inimestest näeb tervikut, kuid ei oska välja tuua konkreetseid probleeme ja nende lahendusi. Erineva kogemuse, erineva eaga inimestel on erinev kriisilahendusmehhanism.

Hea on ennast testida - astu korraks kõrvale ja vasta - miks sind emotsioonaalsed arutelu häirivad? Need on olulised, need on head. Oluline, et vaieldakse sisu, mitte inimeste üle.

Inimesed pole harjunud emotsionaalseid arutelusid pidama, inimesed pole harjunud ka kirglikke poliitikuid nägema ja peavad iga tulist vaidlust pigem probleemiks. KUID me saame uusi oskuseid õppida, me saame proovida midagi uut, sest arutelud on head!

Tegelikult on asjad lihtsamad kui ...

Tue, 02 Dec 2025 00:00:00 +0000

... me arvame. Meie põhimõtted eluks määravad suures osas selle kuidas me ise elus hakkama saame või kuidas me ennast tunneme. Samas on üha rohkem inimesi, kes arvavad, et keegi teine peaks neid tegema õnnelikuks, looma neile parema elu või aitame neil üleüldse elada.

Jah, ma saan aru, et meid ümbritsev on nii palju muutunud, et vanadest asjades ei ole enam "kasu". Kuid kas seetõttu peab kõik minevikus tehtu prügikasti viskama? Võib olla me peaks ikkagi rohkem vaatama peeglisse ja päriselt vastutama rohkem selle eest millised me oleme ja millist elu me endale loome?

Kui uudised teevad sind murelikuks, siis ära vaata uudiseid.
Ah, et siis jääd elust eemale? Kas ikka jääd? Võib olla saad hoopis hakata elama oma elu ja tegema oma valikuid. Kas ikka on vaja iga päev teada mida üks või teine inimene arvas või välja ütles ning millise infojada see käivitas

Kui elumere lained tunduvad löövat üle pea.
Siis mine metsa. Jah, päris metsa. Jaluta. Tuuluta pead. Kui metsa minna ei saa, mine lähimasse linnaparki. Käi kasvõi ringiratast nii kaua kui füüsiliselt ära väsid. Pärast on kasvõi korraks pea tühi, parem uni ja selgus saabub hommikul.

Kui asjad kuhjuvad ja kõike on justkui vaja kohe teha.
Siis eemaldu. Pane terveks või pooleks päevaks või kasvõi kaheks tunniks arvuti ja telefon kinni, vaata üks seriaal või loe natuke raamatut või tee hoopis eriline lõuna, kasvõi prae kartuleid mõne muu maitseainega kui tavaliselt. Pärast seda ava arvuti ja pane asjad järjekorda, alati on mõni asi mida on päriselt vaja järgmisena teha ning teised saab jätta ka homseks.

Kui sul on kohutavalt kiire
Just siis võta aeg maha
Tagasi pöördudes suudad kiiremini asjad korda teha ja edasi liikuda
Ole Sina ise
Ja kui sa neid lihtsaid asju ei saa teha või arvad, et ei saa, siis küsi abi!
Ära jää murega üksi.

Elu erivajadustega

Tue, 25 Nov 2025 00:00:00 +0000

Kõik erivajadused ei paista välja ja pealegi - inimesed unustavad, et Sul üldse on erivajadused. Isegi lähedased, kes sind igapäevaselt näevad ja teavad, unustavad. Vahel ajab see suisa närvi aga samas on hea et tundun normaalne.

Kannatlikkus pole kunagi olnud minu tugevaim külg. Samas olen ma kindlasti 10x kannatlikum kui näiteks paarkümmend aastat tagasi. Olen aastatega õppinud, et pean olema oma erivajaduste suhtes kannatlikum kui kunagi varem. Mis on siis minu erivajadused?

Alustuseks "lihtsad ja jälgitavat" vajadused:
- manustada regulaarselt ravimeid, iga päev 8 korda täpsel kellaajal, arvestades sh mida võtta tühja kõhuga ja mida peale sööki
- jälgida, et ma ei sööks toorest kala, liha, muna ning sinihallitusjuuste ning ei jooks greibi mahla ning et kõik värskelt söödavad asjad on hästi puhtaks pestud sh ka väljaspool kodu süües
- et rahvarohkes kohas kannaks viiruste hooajal maski ja hoiaks üldiselt sellistest kohtadest pigem eemale
- et kogu aeg oleks võimalik käsi pesta :)
- mitte tassida ja nihutada üleliigselt raskeid asju
- mitte tuua koju "mädanevate" vartega lilli sh ettevaatust lillekimpude osas (aga roosid sobivad hästi), koduloomi ega potililli ei tohi olla
- mitte juua kahtlatest kohtadest vett sh kaevud ja allikad
- ravida koheselt tekkinud haavad sh villid jalal
- anda arstile teada koheselt tekkinud kõrvalekalletest oma tervises
- toituda tervislikult ja kindlatel kellaaegadel, et ravimid saaksid õigesti manustatud :)

Natuke keerulisemad vajadused:
- et neerud töötaks tuleb piisavalt logeleda
- et kopsud töötaks tuleb piisavalt füüsilist aktiivsust tagada
- et maks töötaks tuleb vältida alkoholi või nagu Eestis kombeks - juua nii vähe kui võimalik
- et nahk (sh küüned, juuksed) ei läheks katki tuleb kasutada ühel ja samal päeval erinevaid jalanõusid, pehmeid riidematerjale, hääd kosmeetikat ja kreeme enda nahal
- et ma peaks kauem vastu kui keskmine siirdatu, tuleb hoida töö - lõbu-päris puhkuse tasakaal paigas sh magada piisavalt ja hästi, hoida aktiivne enda sotsiaalne võrgustik ja mitte liialt töö pärast stressata.

No vot selle viimasega olen ma nüüd lõpuks hakkama saanud. Oura ring näitab selgelt, et tänases töös on minu stressitase madalam, kui õdede liidu presidendina. Tekib tahtmatult küsimus, et kas siin ongi see tervishoiutöötajate kehva töökeskkonna ja töökultuuri tõestus?

Aga muidu on ju mu elu lihtne eks? Peaasi et ei unustaks ravimeid võtta, sest muidu läheb kohe ja kiirelt halvasti. Mul on kaks kätt ja kaks jalga, nägemine ok - seega saab kõigega hakkama.

Kena novembrikuu viimast nädalat ja ilusat advendiootust kõigile

Meest sõnast ...

Thu, 20 Nov 2025 00:00:00 +0000

Igas ametis on minu jaoks üliolulised paar asja - kui ma sõna annan, siis ma ka seda pean. Usalduse loomise aluseks on sõnast ja ajast kinni pidamine. Muidugi lisaks korrektsus asjaajamises ja eriti finantsasjaajamises. Üldiselt on asjad õpitavad ja lahendatavad, kuid võivad jääda kinni inimeste taha, kes sõna ei pea. Kas kokkulepped paberil aitavad sõna pidada?

On kahte tüüpi inimesi - ühed, kes peavad iga paberit mõttetuks bürokraatiaks ja teised, kelle jaoks on paber kõige alus. Ma ise tahaks mõelda, et ma olen nende vahepeal ehk paberil kokkulepitut peab olema parasjagu, aga peab olema. Mõte on paberil kirja pandust kahel korral - siis kui vaieldakse ja kokku lepitakse mis sinna kirja saab ning siis kui sellest ka kinni peetakse.

Mida suurem organisatsioon, seda rohkem on vaja teha ka erinevaid kokkuleppeid. Ja seda kindlamalt peavad mõned põhimõtted olema välja kirjutatud. Muidugi ei ole mõttekas iga pisiasja kirja panna või tähti närida, kuid siiski on oluline kokku leppida kuidas, kes ja mis järjekorras mingeid asju teeb. Ei saa ju näiteks alustada eelarve tegemist miljonilisest ideest, kui keegi pole enne veendunud, et miljon on olemas? Samas ajurünnakut saab alustada mõeldes, et kui mul oleks miljon ...

Minu eelnevates ametites on tulnud kasvatada organisatsiooni usaldusväärsust nii partnerite jaoks kui ka liikmete vaates. Ega tänanegi organisatsioon selles mõttes oluliselt ei erine. Usaldus on igasuguse koostöö alus. Me kõik teame, et usaldus võib puruneda sekunditega ja uuesti loomiseks läheb igavik.

Kui kokkulepped peavad ilma paberita, siis see on tore. Siiski peab paljudes asutustes olema ka regulatsioon, et tagada läbipaistvus. Oluline on märgata, millal paber saab olulisemaks kui tegelikkus. Seega tasub teha ka paberitele ring peale ning hinnata nende efektiivsust iga paari aasta tagant. Muidugi tuleb seda teha selleks, et päriselu ja paberil kokkulepitu teineteisest mööda ei triiviks, kuid ka julgelt asju vähendada või välja visata, kui need enam meid ei teeni.

Inimesed, kes annavad sõna ja sellest kinni ei pea ning käituvad niimoodi korduvalt, võivad olla mu töökaaslased aga ei saa olla mu sõbrad.

Mul on ainult minu antud sõna ja minu tehtud tegu. Minu jaoks on need väärtus, kui ka sinu jaoks, siis on see juba alus et me võiksime olla sõbrad.

Toredat bürokraatia vähendamist, koostöö kokkuleppeid ja tegusaid plaane paberil :)

Kui palju peab õppima ja arenema

Mon, 17 Nov 2025 00:00:00 +0000

Peaks olema suhteliselt selge, et mida rohkem sa oled elus ennast harinud, seda kergem peaks olemas sul leida tööd ja iseeenda eluga hakkama saada. Tänapäeval võib aga ka varem omandatud töö vajadus otsa saada ning sa pead otsast peale hakkama. Kuid mis siis sellest?

Päriselt on kõik kinni meie enda mõtlemises. Meie suhtumises, meie arvamustes ja selles kui palju me laseme ennast mõjutada teiste arvamusest.

Õppida on vaja. Eestis on ühelt poolt probleem selles, et kõik õpilased ei jätka oma õpinguid ning ei omanda mõnd kutset. Nõue õppimist jätkata saab seda olukorda parandada, kui tööandjad ja kutsehariduskeskused teevad suurepärast koostööd ning pakuvad õppekavu, mida päriselt saab tööturul koheselt kasutada. Lootust on.

Areng on võimalik igas vanuses. Me ei õpi enam ühte ametit kogu eluks ja isegi ühes ametis ei saa enam terve elu hakkama ilma täiendõppeta. Meil ei ole kõigil aga harjumust kogu elu õppida. Seda tuleb muuta, nii nagu ka tööandjate suhtumist 55+ inimeste õpivõimesse. Pensionieas töötaja võib teha tasa aeglasema tegutsemise oma põhjalikkuse ja lojaalsusega. Noor või vana ei ole vastandid, vaid rikastavad kogemust ja loovad koos parema tulemuse. Koostöö on meil lihtsalt nõrk.

Enesekindlust on võimalik kasvatada. Kuulen üha enam kuidas palju ei soovi vastutust, sest see toob liigse stressi ja sunnib "ületööd tegema. Kas ikka on nii? Tegelikult on muutunud iga töö järjest vastutusrikkamaks. Iga kett on ju nii tugev kui tema kõige nõrgem lüli - seega on oluline iga inimene igas tööprotsessi lülis ja vastutus on kõikjal. Juhi puhul on tõesti suhtlemist ja toetamist ja eesmärgistamist ja tulemustele orienteeritust ehk pisut rohkem aga ilma meeskonnatööta ei saa enam ükski juht hakkama. Jah, juhil on rohkem vaja "teiste järel" oodata ning enam keskenduda teiste motiveerimisele, kuid ka juht vajab töötajatelt tuge.

Teineteise toetamine, julgustamine, esiletõstmine on muutunud vastastikku oluliseks. Millal Sina viimati märkasid mida teised teevad ? Millal Sa tundsid huvi, mida Sinu töökaaslane teeb või suisa õpetasid kolleegile midagi päriselt kasulikku? Märka, aita, kuula ja küsi, siis aidatakse, märgatakse, kuulatakse ja küsitakse ka Sinult.

36 / 39 aastat - üks mees

Fri, 14 Nov 2025 00:00:00 +0000

Uskumatu aga me peame mehega kahte olulist tähtpäeva meeles - meil on esimese suudluse aastapäev ning abiellumise aastapäev. Üks neist on märtsis ja teine novembris, seega paras iga poole aasta järel tähistada.

Oma elu verstapostide tähistamine on oluline. Tähistamine ei pea alati tähendama raha ja pidu ja pillerkaart, küll aga peab tähendama MÄRKAMIST.

Meil on traditsioon pulma aastapäeval vähemalt võtta aega minna kahekesi välja sööma, mees ostab lilli ja mina ostan talle konjaki (mis esimestel aastatel oli muidugi pigem armanjak või calvados vms). Esimesel suudlemise aastapäeval toob abikaasa üldiselt ikka lilli ja sööme kooki.

Eriti tore on siis kui need päevad satuvad täiskuu ajale, esimene suudlus muide sattus ka täiskuu all olema. Ja üleüldse, olles nn vee-märgid, oleme kindlasti pigem KUU inimesed :) las see kõlab natuke nagu wodoo aga nii lihtsalt on. Pealgi on kuu ju romantiline.

Teineteise märkamine iga päev, iga hommik, iga õhtu on abielus kõige tähtsam.

Sageli oleme me aga igapäevaelus eemal ...Vahel, eriti kiirel töisel ajal, märkan kuidas vastan muuseas telefonis meilile või chatis küsimusele ja samal ajal "kuulan" mida abikaasa räägib. Ühel hetkel panen telefoni käest ja vabandan, sest ma ei olnud 100% kohal. Ja me räägime uuesti. Hommikul kohvilauas me telefoni ei vaata, vaid räägime teineteisega. Õhtusöögil pole meie majas kunagi telefoni käepärast olnud, isegi mitte lastel. Mina olen kindlasti suurem nutisõltlane kui mu abikaasa. Kogu minu tööelu on ka eluaeg telefonis olnud ja on praegugi. Periooditi suudan hoida selle pärast tööd ja nv eemal aga uue töö käivitumisel või mõne kriisi lahendamisel on see mul "suht käe külge kleebitud". Abikaasa mõistab aga kritiseerib ja tuletab meelde ka. Hea on.

Oluline on teineteist hoida, märgata, kaasata. Mul pole paremat kaaslast kui abikaasa, kes elab mu töömuredele kaasa selliselt, et tema vererõhk tõuseb ning "rüütel valgel hobusel" tormab päeva päästma, isegi siis kui ta seda päriselt teha ei saa, on mul selle võrra lihtsam vahel ebaõiglust või lollusi taluda. Ta on mu parim kuulaja, toetaja, tagasi hoidja, kritiseerija, sõber, armuke, laste isa ja inimene. Muidugi on tal vigu, niisamuti kui minul. Me lihtsalt teame neid ja arvestame nendega. Vigadeta inimene oleks igav, isegi siis kui selline inimene olemas oleks :) Aitäh, et oled mu kaas-sõltlane!

Tartu on vastu?

Mon, 03 Nov 2025 00:00:00 +0000

Tallinna Haigla osas tuleb eristada kahte teemat – betooni ja sisu. Tartu tänaste koalitsioonikõneluste lause „Tallinna haiglale vastu olemine“ räägib kõikide, Tallinnas asuvate, haiglate ühtseks muutmisest ehk sisust. Minu hinnangul aga peaks, heade mõtete linna, juhtimine baseeruma põhimõttel kuidas muuta Tartut paremaks ja tugevamaks, mitte kokkuleppel olla millegi „vastu“.

Poolt versus vastu

Tallinna haiglate ühe juhtimise alla viimist on arutatud mitmeid aastaid. Niisamuti on arutatud, mitu haiglat Eestil üldse on vaja. Tõmmatud paralleele Põhjamaadega ning leitud isegi, et rahvaarvuga võrreldes piisaks meile vaid ühest suurhaiglast. Samal ajal on Eesti tervishoius kindel arusaamine (vt Sotsiaalministeeriumi kinnitatud haiglavõrgu arengusuunad), et haiglate tänased asukohad ehk hajutatus üle Eesti, on hea ja nii võiks jääda.

Arutelud sisu osas on siiski jäänud liigselt pinnapealseks. Kõik algab ju kokkuleppest, milliseid teenuseid haiglates pakutakse ja (Eesti väiksust arvestades) kuidas neid haiglaid tervishoiu- ning meditsiinivaldkonna väljaõppes kasutatakse. Välja pole öeldud kartust ja reaalsust, et suurem elanike arv = rohkem patsiente= rohkem kogemusi, mis tekitab paratamatult olukorra, kus Tallinnas on väga head õppe- ja praktikatingimused üliõpilastele.

Üldiselt iseloomustab neid arutelusid tõdemus, et pool infost jääb päriselt välja ütlemata. Peaaegu täielikult puuduvad nendest aruteludest patsiendi vajadused ja vaated (ma ei räägi soovidest) ning selgitus inimestele, et soov omada „eriarsti kõrvaltänavas, kelle uks on alati valla“, on Eestis utoopia.

Alustada tuleb sisust

Eesti tervishoiusüsteemis on haiglad jaotatud regionaal-, kesk- ja üldhaiglateks. Tegemist on vananenud kontseptsiooniga. Üle on vaatamata nende haiglate funktsioonid, nende funktsioonide vajalikkus (arvestades muutunud demograafilist olukorda), võimekus neid funktsioone täita (arvestades tervishoiutöötajate vähesust) ning mõttekus neid funktsioone neis haiglates käigus hoida (arvestades peamiselt kvaliteedikriteeriume kuid ka riigi rahalist jms võimekust).

Alustuseks tuleb kokku leppida miinimumnõuded ja – teenused, mis igas haiglas peavad olema 100% tagatud, arvestades ka päris võimekust ja kvaliteedi tagamist (ehk ilma teise haigla kolleege appi kutsumata) nende teenuste pakkumisel. Seejärel tuleb kirjeldada, milline peab olema maksimum võimekus Tartus ja Tallinnas, arvestades mida on mõistlik või suisa äärmiselt vajalik dubleerida ning mis peab jääma vaid ühe haigla pärusmaaks.

Alles seejärel saame panna sellesse võrrandisse - mis, kuidas, kus, milline haigla ja mida peaks seal miinimumi maksimumi vahel pakkuma. Ja lisaks tuleb sellisel puhul selgelt kokku leppida, kuidas toimub patsiendi transport erinevate teenuseosutajate vahel (mis on olnud läbi aegade komistuskivi asjade muutmisel). Uue lahenduse toimimiseks on vajalik kaasata arengutesse ka kiirabi, kogu esmatasandi tervishoid ning kohalike omavalitsuste poolt pakutav sotsiaalteenus. Arvestada tuleb, et täna liiguvad patsiendid juba sageli nendesse haiglatesse või hooldusteenusele, kus parasjagu järjekord lühem või suunaval arstil paremad kogemused.

Konkurents versus koostöö

Konkurents on pigem toonud tervishoidu võidurelvastumise ja alati pole see kasulik patsiendile. Kokkulepped, sisu muutmise osas, ei saa toimuda ülemäära demokraatlikult. Peame reaalselt hindama nii tervishoiutöötajate olemasolu, vajadust tervishoiuteenuste järele, nii haiglas kvaliteedi tagamise- kui ka riigi finantsvõimekust.

Koostöö nn esmatasandi ja haiglate vahel peab põhjalikult ja kiiresti arenema. Ministri ettepanek e-konsultatsiooni kohutuslikuks muutmiseks on tervitatav aga vaja on jõulisemat üleminekut nii erialade kui ka ajalises vaates.

Me ei saa piisavalt arvul ette valmistada arste, õdesid jt tervishoiutöötajaid, kui kõik olemasolevad tervishoiuasutused ei ole praktikabaasideks. Tartu Ülikoolil on siinkohal kindlasti eest vedav roll arstide koolitamisel, tervishoiukõrgkoolid teiste erialade ettevalmistajad. Kolleegidega Tallinnast tehakse praegugi koostööd ning nii see peakski jääma, üha arenedes ja paremaks muutudes. Õpetava haigla kontseptsioon peab saama omaseks Eesti kõikidele haiglatele, igal aastal alustab arsti, õde, ämmaemand, radioloogiatehnik, bioanalüütik, füsioterapeut, tegevusterapeudi jne õppes – ligikaudu 1000 õppijat, kellele on vaja tagada ühetaoline ja kvaliteetne õppebaas kõikjal tervishoius üle Eesti.

Juriidiliselt on kindlasti võimalik tulevase Tallinna (suur)haigla ja Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogud moodustada võrdsetel põhimõtetel. Mõlemas nõukogus peaks olema vähemalt Tartu ja Tallinna linna, Tartu Ülikooli, TalTechi, tervishoiukõrgkoolide ja riigi esindajad. Ainult koostöö võimaldab luua sellise tervishoiusüsteemi kus kõik võidavad. Arendamine peab toimuma läbi kokkulepete paralleelselt mõlemas suurhaiglas koos tervishoiusüsteemi teiste osadega, kõige olulisem on õigeaegne ja kvaliteetne teenus. Võidaksid nii patsient kui ka tervishoiutöötajad.

Tartu Ülikooli, ja miks mitte ka Tartu linna, roll on olla koostöö eestvedaja, mitte pidurdaja!

Poliitika, ajakirjandus ja inimesed on äraarvamatud

Mon, 20 Oct 2025 00:00:00 +0000

Kui üks kandidaat lubab saata teised seina äärde ja teine ütleb, et meil on "xxxxx" raha, siis kumb saab rahva lemmiks? See, kes räuskab - öeldes, et ei maksa tema ütluseid nii tõsiselt võtta või see, kes vabandab?

Minu jaoks jääb just see eeltoodud küsimus tänastest KOV valimistest kummitama, et mitte öelda hirmutama. Tänaval inimestega suheldes oli üldiselt tore. Arvajaid, kes leidsid "naised peaks olema kodus" ja mitte poliitikas või arvajad, kes leidsid "Eesti200 vastutab Lehtme eest" aga tegid nõutuks.

Mulle päriselt ei mahu pähe, et meie väikeses Eestis kasvavad kusagil kodudes noored, kes mitte ainult ei eelista, vaid peaaegu nõuavad naiste kodus olemist ja karjääri mitte tegemist. Ma ei taha lihtsalt uskuda, et selline radikaalne arvamus on tänapäeval "normaalne".

Mulle päriselt ei mahu pähe, et kui inimene X tegi eestlastele "külma", siis on selles keegi teine, peale tema, süüdi. Me saime ju kõik petta?

Mulle päriselt ei mahu pähe, miks me kasutame nii keerulist valimissüsteemi, et paljud inimesed ei saa päriselt aru, mis tema häälega toimub. Näiteks ühel hetkel oli minulgi teise kandidaadiga sama palju hääli aga teine kandidaat liikus minus ettepoole - miks täpselt, ei jõudnud isegi veel aru saada ...

Mulle päriselt ei mahu pähe, kuidas ajakirjandus ei suutnud hoida neutraalselt joont, kas tänapäeval seda ajakirjanikele ülikoolis ei õpetata? Inimesed ju ikka loevad ja kuulavad "ennustusi" ning saavad neist mõjutatud. Jättes osa infot andmata või võimendades "oma arvamust" kirjutatud - kujundatud info juures, mõjutatakse valijaid päris tugevalt.

Mulle päriselt ei mahu pähe, et tegime 1-2%ist Tartus 6% sh Tallinnas mõnes linnaosas samuti! ning üldine reiting Tallinnas tõusi pea 3%ni. Üleriigiliselt ei saagi meie tulemus olla suurem, sest olime päriselt oma nimekirjadega väljas nii vähestest kohtades. See tulemus oli selgelt parem, kui meile ennustati!

Eesti poliitikas on erakonnad tõusnud ja langenud väga suurtes vahemikes - seega on järgmised 1.5 aastat tõeliselt väljakutsete rohked ning ootamatud ilmselt meist paljudele. Poliitika tegemise ja poliitikute toetamisega jätkan kindlasti veel mõnda aega, kuid blogis liigun rohkem tagasi tervishoiu ja iseenda teemadele. Seega olge kuuldel!

Tänavakampaania valud ja võlud

Mon, 13 Oct 2025 00:00:00 +0000

Valimiste ajal on ikka tavaks, et poliitikud on tänaval ja suhtlevad valijatega. Tõsi, vahel püütakse ka valimiste vahelisel ajal teha sama, kuid oluliselt harvem. Tartus on näiteks valijate jaoks moodustatud kadalipp Tartu Kaubamaja ja Kvartali lähistele, kuhu praegu juba päris igapäevaselt panevad kõik erakonnad oma telgid kenasti ülesse.

Olen tänavakampaanias osalenud päriselt mitmeid kordi, intensiivsemalt ehk 2021 KOV ja 2023 riigikogu valimisel, aga seekord tundub kohe kuidagi eriti, et tänavakampaanias on huvitav.

Käesoleval aasta erineb tänaval olev valija äärmiselt oluliselt eelnevate aastate valijatest, valijad on julgemad ja avatumad rääkima väga erinevatel teemadel, on:
1. noored, kes astuvad ise juurde ning küsivad päris küsimusi. Paljudel noorelt on tõsine soov teha teadlik valik. Küsitakse palju ja väga erinevaid küsimusi, mis annab positiivsust;
2. eakad, kes tahavad teada, miks see või too asi pole tehtud ja millal tehakse;
3. ebamäärases vanuses valija, kellel on mingi üks ja väga konkreetne asi südamel ja mille osas on ta valmis võtma aega ning sinuga koos asja arutama kasvõi pool tundi või tunnike;
4. noored, kes ei saa veel valima minna aga juba arutavad valimiste üle.

Muidugi on neid, kes teevad või poole km ringi aga põhimõtteliselt ei soovi kontakteeruda, aga neid on alati. Vastupidiselt neid, kes "sõimavad päriselt" nagu polegi. Varem on ikka olnud. Lisaks ei ole puudunud ühelgi korral inimesed, kes tahavad vaid kommi või küsivad järjekindlalt pastakat. Tartus on Eesti 200'l ka oma minipannkoogikuninganna Triinu, kelle pannkookide retsept on PÄRIS. Ja need pannkoogid maitsevad tõesti hästi. Need meelitasid isegi 3 oktoobril herilased välja, millest ühe käest sain sutsaka.

Meele teevad rõõmsaks inimesed, kes tulevad mitmel päeval järjest, sest midagi jäi päriselt südamele ja tullakse uuesti küsima. Mõni jääb seisma, et öelda - mina annan oma hääle Sulle. Mõni ei tunne mind ära, mis on täitsa normaalne kui müts silmini ja sall kõrvuni (ilm pole enam suvine). Paar inimest on öelnud küll, et enam Eesti 200 ei vali aga tulnud järgmisel päeval taas rääkima.

Mõned inimesed on rõõmsad, kui soovitan valida seekord naisi ja noori. Meie täisnimekirjaga leht on hea variant neile, kellele internetiavarustest surfata ei meeldi. Inimesed võtavad neid kaasa uskumatult palju.

Nüüd on juba e-hääletamine alanud!
Mine ja vali ära, saad järgmise nädalavahetuse vabaks.

Meiega näeb tänaval. Kohtumiseni sel nädalal iga päev.
ps. kolmapäeva hommikul plaan jagada ka kuuma kohvi

Naised, poliitika ja "keskealised valged mehed"

Fri, 10 Oct 2025 00:00:00 +0000

Tartu volikogu X kooseis pidas oma viimase istungi. Ebatraditsiooniliselt oli viimane, menetletav määrus opositsiooni esitatud. Tegemist oli volikogu tasusid puudutava eelnõuga, millega püüti tasusid muuta õiglasemaks. Läks nii nagu oli arvata. Enamus polnud isegi süvenenud ja teised ei kuulanud ka esitlust, mida näitasid selgelt esitatud küsimused ning koalitsioonierakonnaliikmete samaaegne arutelu teemal "Eesti200 ei jõua niikuinii enam volikokku ..."

Mis aga oli siis ikkagi selle määruse SISU? Uuendused esitatud määruses võiks jaotada sisuliselt kolmeks:
1. Eestis kehtiva tööseadusandluse alusel ei saa töötav inimene töötasu kui ta tööd ei tee ehk nö „tööle ei tule“. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel ei saa töötasu ka inimene, kes viibib haiguslehel – veelgi enam, olles haiglas tuleb isikul tasuda lisaks voodipäeva tasu.

Huvitaval kombel saab Tartu linna volinik aga hüvitist ka siis kui ta tööle ei tule ehk volikogu istungil ei osale. Samal ajal on loodud Tartu volikogu töös osalemiseks suisa kolm erinevat võimalust – viibida saalis, osaleda istungil online või kirjalikult.

Volinik ei tee tööd vaid volikogus ja seetõttu on määruses ettepanek - kui volinik, ühtegi kolmest võimalusest, ei kasuta, siis peaks saadav hüvitis vähenema 50%.

2. Meil on volikogu aseesimees, komisjonide aseesimehed. Kui esimeeste funktsioon on selge, siis aseesimeeste peamine, kui mitte ainus, funktsioon on asendada esimeest. Teemadega tuleb aga aseesimehel sama palju olla kursis kui igal volikogu liikmel ja seega - kas aseesimehe töö on niivõrd eriline, et seda eraldi tasustada? KUI esimehe äraoleku tõttu käivitub aseesimehe tegevus, siis samaaegselt väheneb ka esimehe töö maht. Seega määruse järgi ei makstaks aseesimeestele regulaarset hüvitist, vaid aseesimehe tasu käivituks konkreetselt esimehe asendamise eest.

3. Tartu volikogu hüvitised on täna seotud Eesti keskmise palgaga. Eesti200 tegi ettepaneku siduda hüvitised Tartumaa mediaanpalgaga, mis on õiglasem seos kohaliku piirkonnaga.

Esitasime eelnõu volikokku septembri alguses esialgse plaaniga seda arutada septembri volikogus. Kuna septembrikuus rahanduskomisjon eelnõud ei toetanud peamiselt kahel põhjusel ehk valitseb seisukoht „las valija hindab volinikku, meie maksame voliniku töö eest hüvitist kõigile“ ning „miks me tegeleme nii väikese teemaga enne valimisi“, siis tegin isiklikult ettepaneku kõikidega erakondade esindajatega ühiselt teemat arutada ning ühiselt eelnõu paremaks teha. Heade mõtete linn ju ikkagi. Olin äärmiselt avatud koostööks. Kohtumisele tuli kohale üks erakond, kaks koalitsioonierakonda teatas, et neil pole midagi arutada ning kaks ei vastanud üldse. Seega lükkus määruse arutelu tänaseks.

Tartu võiks olla kõigile KOVidele eeskujuks ning kehtestada järgmisele volikogule hüvitiste määrad ja põhimõtted eelmise volikogu poolt, kuid seda ei peetud üldse oluliseks. Mitmed volinikud jäid kinni esimesse punkti, teised jälle jäid kinni summade vähenemisse kuna volinik on nii "väärtuslik" ja meie justkui soovime volinikku "karistada ning tema tööd pisendada".

Ma isiklikult ega ka opositsioon ei pea väikeseks summat, mis hoitakse selle eelnõu rakendamisel kokku. Tegemist on 150 000 euroga, mille osas olen veendunud, et selle kasutamiseks on võimalik leida väga häid kohti.

Lõpetuseks – küsimus ei ole volikogu liikmete töö väärtuses, vaid põhimõtetes:
- Töö, mille eest hüvitist makstakse peab olema ka nähtav ja selge kõigile

- Keskmine palk versus Tartumaa mediaanpalk on KOV vaates kohasem seos konkreetse piirkonnaga

- Kõige suuremad rahalised vähenemised ootakisd selle määruse jõustumisel ees volikogu esimeest ja aseesimeest. Nõustume, et kui nende roll oleks selgelt kirjeldatud ning täidetud nö põhitööna, siis võiks need tasud olla suuremad, kuid tänase töökorraldusest lähtuvalt on tasud ebaõiglaselt kõrged. SIISKI on määrusesse jäetud võimalus, vastavalt täna kehtivale seadusandlusele, et järgmine volikogu võib sisuliselt volikogu esimehele määrata palgalise ametikoha.

Muidugi ei toetanud koalitsioon esitatud eelnõud, nii nagu nad pole toetanud mitte ühtki eelnõud kogu 4 aasta jooksul. Muidugi kasutas koalitsioon võimalust ja püüdis naeruvääristada Eesti 200 poolt 4 aasta jooksul esitatud teemasid - rõhutades, et me jääme meelde rohealade, "teiste rahakotis sorimisega", jalgrattateede, SÜKU mahu ja koha vaidluste ning teiste pisiasjadega. Kahjuks olid eelnõu esitamise ajaks lahkunud saalist ka mitmed opositsioonierakondade esindajad, selgus et ka neile on raha tähtsam kui põhimõtted.

Olen Tartu volikogus olnud aastaid tagasi ResPublica ja eelmisel korral Isamaa liikmena, parteituna ja viimased 4 aastat Eesti 200 liikmena. Mitte kunagi varem ei ole ma nii tõsiselt kõikide volikogude teemasid arutanud kogu meie fraktsiooniga ning kuulanud eestseisuse arutelusid. Mitte kunagi varem ei ole ma tundnud sellist üleolevat hoiakut ja verbaalset ülbitsemist koalitsiooni poolt kui sellel perioodil, mis nüüdseks on läbi.

Üks on aga kindel, Eesti 200 jaoks on Tartu eelarve linlaste rahakott, mitte meie-teie raha. Meie jaoks on tähtis lähtuda tõsiseltvõetavatest analüüsidest, mitte jätta need otsuste tegemisel lihtsalt kõrvale. Kompromiss on poliitikas hädavajalikud. Ignoreerida inimesi ja ettepanekuid selle pärast, et nad on vales parteis - see on kahjuks uus Tartu tase.

Ühes olen isiklikult sügavalt veendunud - juhid peavad vahetuma! Nii era -, riigi- kui ka avalikus sektoris sh eriti poliitikas - nii on parem kõigile, ükski organisatsioon ei ole "juhi oma" aga muutub liiga juhi nägu, kui juhile on juured alla kasvanud. Nii on ka juhtunud Tartus. Soovin siiralt rohkem koostööd parema linna nimel, kõigile kes on järgmise volikogu liikmed!

Minu regulaarse aastane tehnoülevaatus - läbitud!

Sun, 05 Oct 2025 00:00:00 +0000

Igal aastal tuleb mul läbida rida uuringuid selleks, et hinnata kopsusiirdamisega kaasneda võivaid kõrvamõjusid ja minu tervist tervikuna.

Põhimõtteliselt pean leidma aja nahaarsti külastamiseks, silmaarstile silmi kontrollima koos silmapõhja ja muude uuringutega ning loomulikult kõikvõimalikud testid kopsude funktsioneerimise osas.

Minu jaoks on iga arstil või uuringul käimine “negatiivne” kogemus. Ükskoik kui palju ma ennast ka ei veena selle kõige mõistlikkuses ja vajalikkuses, siis ikka on süda kurgus ning selline tunne, et ma parem ei läheks. Vereanalüüsid, mis sellest et nii 14 katsutit, on selle juures lihtsaim. 6 minuti käimistest üldiselt ka. Kõikvõimalikud spirograafiatestid ja muud “puhumised” on paras trenn ja kui sa oled neid teinud juba 19 aastat, siis tundub see ulme. Kompuuter peale selle. Üle aasta ka südameuuringud ja luutiheduse mõõtmine.

Muidugi on tore, et mu tervis on kontrolli all ja sel aastal kõik testid taas läbitud. Seega - jätkata ravimite manustamist 8 korda ja 13 -14 tbl päevas.

Aitäh universum ja Eesti tervishoid!

Ma armastan Toompea hommikusi tühje koridore

Wed, 01 Oct 2025 00:00:00 +0000

Mulle meeldib jõuda Toompeale, kolmapäeviti, varahommikul. Suured koridorid on tühjad aga mitte kõledad. Kõik pole euroremonditud ja mõnest kohast isegi koorub värv seintelt, WC uksed käivad vanaaegse riiviga ning trepid on pikad.

Inimesed, kes selles majas liiguvad, on kuidagi teistmoodi. Näiteks on Riigikogus liikudes tavaks viiskalt teretada igaüht, ükskõik kas tead või tunned ning ükskõik kus inimest kohtad. Teretamise oskus ja harjumus on seal tõsiselt toredad. Kõiki inimesi ma muidugi seal kohanud veel pole, aga loodetavasti on teretamine seal nakkav.

Olen oma elus teinud ära mitmeid asju, millest olen unistanud. Üks nendest oli ka võimalus Toompea koridorides liikuda. Alles seal kohapeal olles sain ma kinnitust, et poliitik olla pole minu elu eesmärk. Õiged asju aga ära teha, on mu eesmärk küll. Kui selleks on vaja teha poliitikat, siis ok.

Mida ma aga kogu aeg, läbi oma erinevate ametite olen teinud, on tervishoiusüsteemi paremaks muutmine. Patsiendina näen nii vajadusi kui ka võimalusi asjade muutmiseks. Õpetajana õdesid õpetades, rektorina õppekeskkonda paremaks muutes ja õppejõudude arengut toetades, Õdede Liidu presidendina seadusandlust uuendades, konsensulepet - ning palgakokkuleppeid sõlmides - kõik need tegevused on tervihoius midagi muutnud paremaks. Tegelikult olen ma kogu aeg edasi liikunud selleks, et teha rohkemates kohtades muutuseid ja viies lõpuks ellu tervishoiupoliitika muudatused. Poliitika koridoridesse olen jõudnud just seetõttu, et ka sealtkaudu tervishoiuvaldkonna arengut mõjutada.

Mul on alati kindel plaan teha nii palju kui ma vähegi jaksan asju paremaks, inimestele kes ise ei jaksa. Selleks ei pea olema muud kui inimene, kellel on soov, tahe, oskused. Võimalused tuleb ise luua. Nüüd proovin Riigikogu koridorides sedasama teha, mida kogu elu olen teinud.

Pildi alapealkiri: mina Tartust Toompeale teel :)
Pilt: Kristina Masen

7 aastane!!!

Sun, 28 Sep 2025 00:00:00 +0000

Minu teise peatüki sünnipäev peetud. Olen 7 aastane, seega läksin kooli ja päris nii see tundub ka.

Seekord ma kuidagi ei tahakski pikalt kirjutada. Tahan öelda, et 7 lisa aastat on hästi kasutatud.

Lapsed on abiellunud, ette on võetud reise, mida plaanitud teha juba enne siirdamist, uus töökoht pakub väljakutseid ja enesearengut - kas arengut ka “õiges” suunas-eks näeb.

Ikka tuleb endale pidevalt meelde tuletada, et elada tuleb iga päev. Sellise tundega, et elad. Hingad. Naudid. Õpid. Teed head.

Ma ikka veel usun, et on võimalik teha asju, mis paljudele tunduvad võimatud. Ma ikka usun inimeste headusesse. Iga vene lennuk või droon püüab seda usku kõigutada. Iga keharakk karjub aga ikka tuleb uskuda. Parimat võimalikku.

Keeruline on kirjeldada mida kõike võib tunda päriselt. Uskumatu, mida inimene suudab teha, kogeda, mõelda, õppida, näha ja kuulda kui on olemas vähemalt lootus, usk ja armastus. Õhtu lõpuks loevad vaid need kolm. Parim veel kui Sul on kõike seda kellegiga jagada.

Ühe osakese nendest tunnetest võid saada kui vaatad näiteks filme:
My Oxford Year või Dying for Sex.
Head filmielamust!

Miks ma olen täna (ikka veel) poliitikas?

Mon, 22 Sep 2025 00:00:00 +0000

Kindlasti kirjutan kuu aega poliitikast rohkem kui tavaliselt. Laske üle, lugege läbi või mõelge suisa kaasa.

Kui palju te näete sel korral kandideerimas uusi inimesi ja noori? Kui sageli te sel korral peate mõtlema mis erakonnas see või too inimene täna on? Kui sageli teil on tunne, et ei taha üldse enam poliitikast midagi kuulda?

Tundub nagu oleks - Ikka samad näod. Ikka samad jutud. Ikka sama jama.
Kuid kas ikka on?

Vahel võib infomöllus ära kaduda see, mis on päriselt oluline. Näiteks läbirääkimised riigieelarve üle ja see mida loete ajalehest, on päris kindlasti kaks täiesti erinevat asja. Vaidlused, tulised vaidlused teemade ja nende lahenduste üle ei käi vaid parteide vahel, vaid käivad inimeste peades, parteide sees, ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias. Arvatakse rohkelt, teatakse vähem. Ainult tõendus- ja teaduspõhistest faktidest ei piisa ja olgem ausad - alati pole neid ka piisavalt.

Vahel tuleb tegutseda ka katse-eksituse meetodil.

Näiteks automaks. Mulle isiklikult meeldib. Esimesed tulemused justkui näitavad ka, et ostetakse loodust säästvamaid autosid. Järgmised tulemused, (kus automüüjad on justkui murelikud - mõelge )"automüük" on langenud. Äkki ongi see hoopiski hea?

Pidasin suvel ühe arutelu oma auto üle. Automüügifirmas töötav inimene ütles, et mu auto pole enam varsti midagi väärt st et ma ei saa seda näiteks enam uue auto sissemaksena kasutada. Ja mina küsisin seevastu - miks peaks? Auto omamise eesmärk peaks olema selle maksimaalne kasutamine. Miks peaks 5 aastat vana auto lihtsalt seepärast välja vahetama, et saada uuem? Muide - mitmete markide uued autod on oluliselt "koledamad" ning ka nii elektroonikat täis, et sul läheb vähemalt 5 minutit igal korral kui sa autosse istud, et kõik üleliigne välja lülitada. Minu 8 aastat vana Opel, ei piiksu kogu aeg, ei roosteta, sõidab korralikult ning ilmselt teenib mind veel vähemalt mõned aastad aga vb 5 vb 10 ... Automaksu osas on paljud inimesed aga äärmiselt kirglikud. Ja see on hea. Ühiskonnas peaks olema oluliselt rohkem päris diskussiooni.

Teiseks näiteks palgatõusud - kui vaadata nende poolelt, kelle palk tõuseb, siis on justkui hea AGA nemadki tahaksid suuremat palgatõusu. Kes siis ei tahaks? Riigieelarve poolelt vaadates on tegemist ikkagi miinusega, isegi kui see osaliselt maksudena tagasi tuleb. Kaitsekulude tõusu osas on vaidlemist vähem, kuid seda siiski jagub. Laste toetamine ja sündivuse küsimused - kas me ikka oleme siin oma probleemidega nii unikaalsed kui me arvame? Sündivus väheneb kõikjal Euroopas ja keegi pole veel võluvitsa leidnud probleemi lahendamiseks

jne jne jne

Mina olen poliitikas peamiselt paaril konkreetsel põhjusel
- ma ikka loodan, et asjad lähevad paremaks kui neid tagant tõugata ja eest vedada;
- ma ikka veel näen inimesi, kellele läheb päriselt korda kuidas Eesti asjad paremaks muutuksid;
- ma ikka tunnen kuidas noored tahavad asju paremaks muuta;
- ma ikka ajan Eesti tervishoiu paremaks muutmise asja - nüüd lihtsalt järgmise nurga alt.

AGA
Ühes milles võiksime kokku leppida ja mis on kindlamast kindlam - raha ei lahenda kõik maailma ega kõiki Eesti probleeme. Targad lahenduses on julguses öelda, mis on valesti ja mida võiksime (kasvõi katse-eksituse meetodil) muuta.

Mõistlikke poliitikavalikuid kõigile!

Poliitikas on pettumust palju

Thu, 18 Sep 2025 00:00:00 +0000

Tunnen end viimastel nädalatel nagu "ameerika mägedel". Nädala alguses tegelen peamiselt asjadega, mis on kiired, keerulised ja emotsionaalsed, neljapäeval ja reedel on tööpäevad mõõdukamad. Reedeti tänavakampaaniat tehes läheb hääl ära kuna küsimusi on nii palju aga emotsioon positiivne. Nädalavahetusel püüan peamiselt taastuda.

Loomulikult ei ole need erinevad tunded seotud alati aja ja kohaga aga väga selgelt on need seotud mind ümbritsevate inimestega. Meil kõigil on töö, kus on meeldivad ja vähem meeldivaid tegevusi. Meil kõigil on tööasjus päevi, kus töö kohe kuidagi ei lähe ja teisi, kus töö lendab. Alati ei tähenda see kehva töökeskkonda, vaid päris suur mõju on ka meie enda tervisel, üldisel enesetundel, eelmise öö unel või kasvõi tühjal kõhul.

Kuidas tasakaalustada emotsioone, kui kõik on ootamatu, kiire ja tasakaalutu sinu ümber?

OSKAN SOOVITADA ÜHT KINDLAT ASJA - ära unusta üheski möllus iseennast!

Pean seda ikka ja jälle iseendale ka meelde tuletama. Kui lähen kaosega kaasa (loe: allavoolu vedama), siis lähebki kõik metsa. Kui võtan eriti kiirel ajal ka endale aega, siis loksub kõik taas paika. Me ise anname asjadele hinnanguid, me ise mõtleme asjad hirmsaks, me ise kritiseerime ennast kõige enam, me ise kuuleme sõnades asju mida seal päriselt pole ja me ise soovime asju, mida me mitte kunagi mitte kellelegi välja öelnud pole.

ME ISE oleme need kes otsustavad - kas mul on täna hea või halb päev. Ja muidugi kallite kallistused toetavad alati.

Uus töö

Wed, 10 Sep 2025 00:00:00 +0000

Nii mõnegi jaoks tundus loogiline valik, et järgmisena tegutsen poliitikas. Minu jaoks ei olnud see kevadel veel päris selge. Miks?

Esiteks - ma vajasin päriselt puhkust. Nagu Te lugesite siis puhkasin ka, korralikult. Ilma sotsiaalmeedia ja muude muredeta. Kolm kuud puhkust sai täis ja olgem ausad - oleks veel puhanud aga kõike kaaludes sh sedagi, et kolm kuud on päris palju puhata - otsustasin ikkagi sukelduda taas töömaailma.

Teiseks - miks siis tegevjuht kohas, kus tööd palju ja reiting madal? Samamoodi olen alustanud Tartu Meditsiinikoolis ja Eesti Õdede Liidus. Praeguseks tundub, et need tööd kõnetavad mind, kus on kahanev liikmeskond, keerulised suhted ning populaarsusega kehvad lood :) Oluline vahe on selles, et riigiasutuses anti aega asju korda seada - 3 aastat, MTÜ EÕL oli vaja korda teha nii 2 aastaga ja täna on mul aega sisuliselt aasta.

Kolmandaks - ma tahtsin astuda tervishoiust "korraks" välja. Olen sisuliselt aastast 1989 olnud üht või teistmoodi ikka tervishoiuteemadega seotud. Seotuks jään ka nüüd, kuid see on minu tänasest tööst vaid üks osa. Ehk igapäevasesse suhtlusringi ei satu enam haiglajuhid ja ametiühing, vaid pigem tervishoiu või kõrgharidusega seonduv seadusandlus ning muutused nendes.

Neljandaks - ma tahan ise midagi juurde õppida. Kogemus riigiasutuse juhtimisest, arendamisest ja rahvusvahelistumisest on olemas. Kogemus Eesti ühe suurima ja tugevama, niisamuti ka ühe vanema MTÜ juhtimisest, kus liikmeid pea 4000, on olemas. Erakonna tegevjuhi, erakonnaseaduse jms saab mu kogemus olema laiem. PEAN lugema ja endale selgeks tegema taas uusi asju. Lisaks - pean lõpuks testima kuidas saan töötada, mitte olles nr 1 :)

Poliitka on valdkond, kus mitte midagi pole mitte kunagi kindel. Absoluutselt ennustamatu värk. Minu kannatamatu loomuse juures, mis on muidugi vanuse lisandumisega, pisut kannatlikumaks saanud - on tõsine eneseületus ja ümberõppimine seotud just ennustamatuse ja määramatuse hulga tõusuga. Uh, põnev ja närve kõditav. Pinge all asju ritta seada ja inimestega suhelda, on olnud siiani pigem minu tugevus. Eks aeg näitab kas see ka selliseks jääb. Töine suhtlusring, uute spetsialistidega kasvab plahvatuslikult.

Ja peamine, mis teha - olen tähtkuju järgi VÄHK ja see tähendabki, et käin targurpidi. Just seal ja sedamoodi kus teised ei käi.

TERE - väike sõna, suur tähendus

Sun, 07 Sep 2025 00:00:00 +0000

Tervishoiuasutustes käin ma endiselt sageli, nii enda kui teiste pärast. Ja ausalt - mind tõeliselt häirib sõna "Tere" defitsiit.

Astudes osakonda, ütlen ise tere. Astudes palatisse, ütlen ise tere. Astudes registraatorist mööda, ütlen ise tere. Hea kui keegi teretab vastu aga esimesena kuuleb tervishoiuasutuse töötajalt teretamist äärmiselt harva.

Palatis olles astub sageli sisse isik, kes riietuse järgi võiks olla ilmselt tervishoiutöötaja. Täpselt muidugi aru ei saa, sest peale tere defitsiidi ei tutvusta sisseastuja end sageli või siis teeb seda nii kiirelt ja pobisedes, et mitte keegi ei saa mitte kedagi aru. Hullem variant on veel see, et meie tervishoiutöötajad sageli ei austa iseenneast ja ei nimetagi üldse enda nime. Sageli öeldakse a la mina olen assistent, mina olen õde, mina olen põetaja jne. Arstid armastavad ennast rohkem aga nende nimi läheb esimese hooga kõrvust mööda, sest nad tulevad sellise infoga, mida on rohkem vaja meelde jätta kui arsti nime. Tõsi, kui juba mitu korda käivad, siis saab selle vähemalt selgeks.

Viimasel ajal on moodi läinud igasugustel turvakaalutlustel uste sulgemine ja avamine kaardiga, AGA ... Millised need kaardid on ja kus töötajad neid kannavad? Sage on vaatepilt, kus kaart ripub kaelas või on rinnas kinnitatud selliselt, et protseduuri käigus kõigub kahtlaselt protseduuri kohal. Lisaks ei ole võimalik liikuvalt sildilt lugeda ka inimese nime. Ohtlik anti- ja aseptika kohalt ning ebamugav ka patsiendile.

Väikestest muutustest ja muudatustest algab kõik, seega mõni konkreetne samm, mis muudab patsiendi turvatunnet tervishoiuasutuses, tõstab meie enda töökeskkonnas töökultuuri ja mõjub üleüldiselt viisakalt:

1. TERETAME kõiki ja igas olukorras
2. TUTVUSTAME ENNAST kõva ja selge häälega, korduvalt ja näitame samal ajal patsiendile enda nimesilti - eriti tähelepanelikult siis kui kohtume patsiendiga esimesel korral
3. Vahetame rippuvad kaelasildid ikka kitli rinnal paiknevate siltide vastu välja või õmbleme nimed tööriietele :)

Austame patsiendi privaatsust, arvestame tema hirmudega ning ebamugavustundega võõras keskkonnas, tundmatu ees. Alati on haiglas üheaegselt ka pisut õudne, sest patsient ei tea mida täpselt tehakse, kas see on valus ja kaua see aega võtab. Tema ootab konkreetseid vastuseid, mida tervishoiutöötaja sageli anda ei saagi. Küll aga saame patsiendi olemis teha turvalisemaks, hubasemaks ning meeldivamaks, olles ise selle loojaks.

Alustame lihtsatest asjadest TERE ja oma nimest!

Homme lähen ma matusele

Thu, 04 Sep 2025 00:00:00 +0000

Vahest mulle tundub, et inimesed elavad nagu surematud. Kuid just sellistel hetkedel, kui Sa ennast surematuna tunned, tuletab surm ennast meelde...

Kohtusin Taimoga tänu kopsude siirdamisele. Mina olin uued kopsud juba saanud ja Taimo alles sai diagnoosi, mis viis ta siirdamisnimekirja. Saime kiirelt kontakti ja loodan siiralt, et sain talle kogu sellel teekonnal toeks olla. Taimo lootus vaatas aastate taha ja plaanid olid tehtud pika pensionipõlve pidamiseks. Saatus otsustas siiski teisiti.

Inimene, kellel on parandamatu haigus, nagu minul ja temal - on emotsionaalselt haavatav, vajab tuge, julgustust, lootust väga ootamatutel hetkedel ja rohkem kui me sageli arvata oskame. Sellistel inimestel võib olla ühel hetkel peal elutüdimus ja soov alla anda, eriti kui tervis hooti kiiresti halveneb, samal ajal aga ka tohutu elujanu ja usk paremasse homsesse.

Inimestena tahaksime teada tulevikku aga kardame seda näha. Me tahaksime näha selget sihti. Kui me endale selle eesmärgi võtame, siis tihti unutsame elada päevas. Mõtleme, et küll jõuab. Elu tuletab veelkord meelde - ei jõua. Igas päevas on elu ja sellest saab võtta vaid maksimumi. Homme ei pruugi sa enam maksimumi jõuda. Taimo tegutses igas päevas, isegi siis kui ta vaatas tulevikku.

Siirikud - nagu me oleme, on surmaga silmitsi seisnud ja esimesel korral surma seljatanud. Me kõik teame, et surm on olemas. Me oleme enamasti läbi mõelnud, mis saab pärast. Me oleme enamasti oma lähedasi püüdnud ette valmistada ja me teame, et lähedastel on pärast raske. Me kardame surra halvasti st valudes ja üksi. Me samas ei taha kannatusi oma perele ja tahaksime kiirelt minna, kui juba on minek. Me ei taha olla koormaks. Me isegi ei taha eriti vinguda, kui meil on kehv päev. Ja neid on ... Me tahaksime rohkem jõuda kui me pärisel jõuame.

Aitäh Taimo, et sa olid! Aitäh, et ma sain maitsta Sinu tehtud šašlõkki ja näha Teie suveterassilt merd. Aitäh, et rääkisime asjadest, mis meil südamel ja kartustest, mida vaid meie jagasime. Usun, et Sa nautisid juurde saadud aastaid. Ja nagu Sa lõpus ütlesid - Sa oled valmis lahti laskma ning ei karda enam ...

Kerget hingamist Sulle pilvepiirile!
Jaksu kõigile siia jääjatele.

Reisi lühikokkuvõte

Sat, 02 Aug 2025 00:00:00 +0000

Reis oli imetore. 22 päeva abikaasaga ninapidi koos oli vahva, polnud isegi teist tuba kuhu minna ning vaja seda ka polnud :)

Reisiplaan oli tehtud mõistlik, kokku sõitsime vaid 2600 km. Nägime aga 6 riiki + Lätit :), seega palju. Kultuuri sai justkui parasjagu aga siiski tekkis küllastus. Kõige lõppu jäetud Müncheni päevad olid kõige intensiivsemad ja seetõttu oli hea, et koju jõudes oli veel puhkusepäevi.

Ilmaga vedas ikka 110%, eriti just seetõttu, et Eestis oli sel ajal vihmaperiood. Kui esialgu tundus, et kulud on suured, siis kokkuvõttes osutusid need planeeritust väiksemaks. Tõsi, osa sellest kokkuhoitud kulust läks ostudesse aga soetatud sai vaid vajalik.

Eelmise aasta Napoli kogemus näitas, et kui on auto, siis ei pea kuuma kartma. Oluline on küll valida majutuskoht, kus oleks kondintsioneer. Igal reisil võiks olla sihtkoht kus logeleda ja ujuda. Kui üldse mõelda, mida teha teisiti, siis peale Münchenit oleks võinud veel 3-4 päev hoopis mere ääres puhata ja siis tagasi sõita. Õnneks on nüüd ka ilusad ilmad ja soojemad veetemperatuurid jõudnud Eestisse ja seega pole see probleem.

Reisi suurim pettumus oli TELIA. Igas riigis jõudis Telia mu telefoni järgmisesse võrku lülitada nii 30 minutiga aga ŠVEITSIS jõudsid nad seda teha 30 sekundiga. Kui olime seal pikemalt, siis kasutasime teist SIMi ja lülitasime oma telefonid varakult ümber, kuid LIchtensteinist Münchenisse sõites jõudis net lõpuks otsa saada ja TELIA ümberlülitus oli nii kiire, et 12 eurone pakett rakendus praktiliselt siis kui pool autot oli veel Saksamaal. Kui nad ometigi samasugust teenust pakuks Eestis!

Navigaatoritest töötasid hästi nii auto enda süsteem, Apple Maps kui ka Waze, valepöördeid polnudki. Jätsime endale piisavalt vabadust kogu reisi vältel ümber mõelda, peatusi teha ja küladesse-linnadesse sisse lipsata - seega stressi ei olnud.

Puhatud sai korralikult. Selge on see, et elu on elamiseks ja suvi nautimiseks. Meie tuur oli planeeritud selliselt, et kilomeetreid koguneks vähe, kuid näha saaks palju. Lisaks hädavajalikud pikemad peatused mere ja järve ääres - vesi on teatavasti elu alus :). Kahjuks ei õnnestu selliseid reise ette võtta just sageli, kuid sellised reisid on ootamist, raha kogumist, elu nautimist ning ettevõtmist 100ga väärt.

Järgmise reisi seeme on sellest reisist alles ehk juba idanema pandud - nii idee kui ka finantside tasandil ;)

Reis Vol 7 - München

Thu, 31 Jul 2025 00:00:00 +0000

Meie viimane reisi sihtpunkt oli München. Linn, kus me kumbki polnud varem käinud. Kui maandusime, siis startisime otse Austriasse ja seega oli nüüd aeg linnaga tutvuda. Euroopa suurim keisriloss koos aaretekambri ning Inglise aiaga sai viimasel päeval ette võetud, kella 10st kella 20ni oli täis marssimise ehk reisipäev.

Plaani oli võetud ka BMW muuseum ja seda soovitame soojalt kõigile, kes Münchenisse satuvad. Vabalt sobib see nii lastele kui ka naistele, meestest rääkimata. Mul on olnud võimalus sõita mõnda aega BMW roolis ja pole miskit salata - see on sõidumugavus neile, kes armastavad auto üle kontrolli omada. Kindlasti pole see sõiduriist juhtidele, kes tahavad et auto ise sõidaks :) Aga jah, muuseum tasub kindlasti külastamist. Meil oli tore nii keisrilossis kui ka BMW ajalugu tundma õppides.

Oma silmaga said üle uudistatud ka surfarid Inglise aias. Tundub ikka uskumatu küll kui sulle kesklinnas kalipsos lainelaudur vastu jalutab. Isegi kui kell 5 lennujaama poole suundusime jalutasid esimesed fännid juba surfama. Igal juhul kui satute Münchenisse, siis minge vaatama.

Mis mind aga Müncheni puhul siiski üllatas on kaupluste ja kaubamajade rohkus, iga nurga peal ja kogu vanalinnas. Polnud ühtki vaba pinda, polnud ühtki tühja maja. Hea oli vaadata kuidas kõikvõimalikud ajaloolised kujud majade küljes, olid kaetud peenikese võrguga ning iga karniis täis pikitud teravat traati - ei ühtki tuvi! Inglise aedades linde ikka oli, kuid kraaksuvaid vareseid me ei kohanud.

Üleüldse on seekordne reis tekitanud minus tunde, et Tartu ei oska kohe mitte midagi oma parkidega peale hakata. Isegi Pärnu on suutnud pargid elama panna ning nendes on mõnus jalutada igal ajal, sõltumata kellaajast ning ilmast. Meil Tartus on pigem tehtud kõik, et inimesi parkidest eemal hoida. Mitte kusagil polnud hooldamata ja mädaneva puupuruga pargialuseid nagu Tartus. Münchenis inimesed nautisid ilma, kesklinnas jõe ääres ujuti, oldi jalgupidi vees ning nauditi. Pinke oli paigutatud nii puude alla sh jalgradadest eemale kui ka jalgradade kõrvale, muru oligi mõeldud kõndimiseks! Malelauad tänavatel, parkides, puhas, kohvik taas mõne parginurga peal jne. Taas, isegi Pärnu on suutnud parkidest maksimumi võtta, pannes teeradadele, puude vahele!, kettlambid rippuma ning luues kunstlikud ojad, kabe-malemängu kohad ning võimaluse juua - süüa. Eriti nüüd reisile tagasi vaadates ja Tartu kesklinnas käies tundub, et oleme siin linnas ikka saamatud.

Suur- linn Münchenile omaselt olid hommikuti tänaval öise pidutsemise jäljed, rahvast nagu murdu, igas kõrtsis jagus ka vabu laudu ja nälga selles linnas kannatama ei pea. Tegime ikka ka ühe päris saksapärase kõrtsikogemuse, kus toit oli väga hea. Minu üllatuseks, et suutnud nad siiski pakkuda naisteõlut ehk väiksemat kogust, aga eks siis sai jätta ju osa joogist joomata.

Esimest korda nägime hästi paljude söögikohtade ustel silte, et maksta saab AINULT kaardiga. Sularaha ei tahetud ja ei saanud kohe päris paljudes kohtades üldse kasutada. Šveitsis ja Itaalias seevastu oldi veel sularaha lembesemad, kuid ka seal tundus kaardiraha üle võtvat. Sellega tuleb siis edaspidi arvestada. Igal juhul kaks täispäeva Münchenis oli meie jaoks täiesti piisav, tagasi sinna ilmselt väga ei tahakski …